Hiinlaste ja ungarlaste ooperidessant Saaremaale

Ungari Riigiooperi «Traviata» lavastuse visuaalseks juhtkujundiks oli hiiglaslik diivan, millest sai ooperi finaalis Violetta surivoodi. Foto: Nagy Attila

Alates möödunud sajandi lõpust, täpsemalt aastast 1999, mil hakkasid eraalgatusel toimuma kuni 2006. aastani hinges püsinud Kuressaare Ooperipäevad, ning iseäranis aastast 2008, kust alates on Eesti Kontsert korraldanud igal suvel Saaremaa Ooperipäevi, on ooper – see kunstidest kulukaim ja pompoosseim – saanud üha enam osaks Eesti suurima saare ning tema pealinna lokaalsest identiteedist. Mis on omamoodi võluvalt absurdne, sest väljaspool festivali loetud õhtuid on Saaremaal aasta ülejäänud umbes 360 päeva jooksul ooperiga sama vähe pistmist kui Kihnul, Ruhnul või Abrukal.

Eesti Kontserdi korraldusel kuulis ja nägi ooperit Kuressaares tänavu juba 11. suve järjest. Kusjuures ilmaga näib korraldajatel olevat sõlmitud mingi salajane mittekallaletungileping – mina ei mäleta, et ükski minu mitmekümnest aastate jooksul külastatud Saaremaa Ooperipäevade etendustest oleks toimunud vihmasel ja/või jahedal õhtul.

Tänavune festival jääb aga kindlasti aastateks meelde eelkõige selle poolest, et ilm oli liiga palav, et olla ooperikülastajale mugav. Kuressaare lossihoovi püstitatud 2000-kohalises saalis valitses ka õhtuste etenduste ajal sauna eesruumi temperatuur: meisterlikult kirjutatud ja virtuoosselt esitatud aariate ning duettide ajal jooksid külmavärinatega võidu mööda kuulajate selga higinired, harjumuspäraseks saanud kajakate kisale lisas etenduse miljöösse heliefekte sadade lehvikute sahin.