Maagiline metsafestival pepude ja palavusega

Metsavaikus? Aga kes on öelnud, et metsamuusika sellest kehvem oleks? Foto: Kris Süld

Festivalirindel on rebimine aasta-aastalt tihedam. Head muusikat ja maagilisi paiku on Eestis palju, ainus, mida paratamatult napib, on publik. Tundub, et möödas on aeg, kui lihtsad ja nürid valemid rahva kohaletoomiseks töötasid. Nüüd on selgelt mindud kahte rada – keskendutakse kõvadele nimedele laval või siis on fookus kordumatu elamuse loomisel. Intsikurmu on kahtlematult atmosfäärifestival. Kui külalised saab vastu võtta maagilises muinasjutumetsas, siis võib artistide valikus endale ka julgemaid valikuid lubada, mis põhivoolu keskmises spektris kunagi vastu ei kõlaks.

Need, kes oma kordumatu käekirja leidnud, ei saa ka huviliste vähesuse üle kurta. Sel aastal juba kuuendat korda toimunud Intsikurmu festival Põlva külje all tõi kohale täismetsa muusikasõpru. Hämaruse laotudes kadusid need kenasti metsa vahele ära, sest ruumi oli laialt käes ning ka kõige kuumemate bändide ajal ei tekkinud lava ees mingit kilukarbitunnet.

Kellele ei meeldiks metsas jalutada? Ilusa muusika saatel. Foto: Kristina Herodes

Julge samm

Korraldajate poolt oli julge samm avada mõlemad festivalipäevad varasel tunnil tugevate artistidega. Eks see oli ju teada värk, et valges lavale astumine krutib maha mitu kraadi elaani ja eestlasel võtab soojenemine aega. Mõni tiksub pool päeva pingil, enne kui viimaks jalad alla saab ning muusikasse lahustumise võimsa elamuseni ei jõuagi. 12 EEK Monkey taga olevad räpikunnid Genka ja Põhjamaade Hirm said aga lavaesise rahvast tihedalt täis, mis on selge aja märk – räpp on eestlaste rahvalaul number üks!

Araab-Genka räpib kuumale kohases varustuses. 12 EEK monkey. Foto: Kris Süld

Sellist sädet, sarmi ja heade tegijate rikkust pole siinkandis aastaid olnud ning trend näib vaid tõusvat. Genka võime publik pihku võtta on legendaarne – palava kaitseks läks käiku froteerätik Araabia meeste gutra stiilis ja tihe sõnavalang sadas kõrges kaares tänulikult kaasa võnkuva publiku sekka.

3.-4. august Instikurmu metsapargis

Teise päeva esimene etteaste oli samuti erakordselt hea. Pia Frausi maagiline kõla ja veidi õõnsad harmooniad pole muidugi keel, mida päris iga vasakult viies kuulaja mõistaks, kuid 21 tegutsemisaastat on siiski kasvatanud oma auditooriumi. Muusikute introvertselt siirast esinemismaneeri kõrvutada nendega, kelle esmane eesmärk on kõva küte ja energia üledoos. Kuid peentes pooltoonides on sageli peidus palju rohkem emotsioone.

Pia Fraus meelitas hoolimata varasest tunnist lava ette andunud fännid. Foto: Kristina Herodes

Artisti enda jaoks on laividel samuti erinev tähendus – mõni teeb oma asja ära, teine läheb kogu hingega kaasa, viimane oli selgelt tajutav Pia Frausi muusikute puhul. «Kui meid kutsuti siia festivalile, siis korraldajad hoiatasid, et meile võib siin väga meeldida,» ütles üks pundi juhtfiguure, kitarrist Rein Fuks endale omase tagasihoidliku muigega. «Meile meeldib siin päris hästi. Selles mõttes vedas, et nad ei valetanud.»

Festivalide häda on sageli see, et nad kasvavad millestki, mis on kokku pandud suure kire ja entusiasmiga, ning tänu sellele on ka side kuulajatega intiimsem. Mingil hetkel kurnavad aina peale rullivad massid algse atmosfääri välja ja keegi ei saa enam pihta, kus see fluidum oli? Intsikurmu on suutnud hoida vaba, boheemliku ja kõige suhtes tolerantse metsafestivali vaibi.

Perefestival päeval ja pöörane pidu öösel - mitu head ideed ühes ei astunud üksteisele kanna peale. Foto: Kristina Herodes

Eripalgelisus

Kõvad elamuspaugud lavalt tulid õige eripalgelistelt artistidelt. Big Freedia polnud ilmselt enamikule kuulajaskonnast tuttav, kuid lajatas sellise ürgse energiaga, et seda nime ei unustata siinmail nii pea. Samavõrra edukalt nagu oma kohevat tagapoolt raputas ta publikut. Ülihästi tehtud elektroonika lainepikkus kehas on kusagil umbes samas kohas, kus asub liikumalükkav kirg. Enne laval möllanud Kiasmos on juba tulise eeltöö ses osas teinud ning jäi paljudele päeva parimaks etteasteks.

Twerkima kutsuti ka publi, Big Freedia laiv. Foto: Kris Süld

Lexsouli Joonas Mattias Sarapuu on teinud hoogsa vettehüppe koos roosa flamingoga fännide kätemerre. Foto: Martin Kosseson

Kõige ennekuulmatuma ja põnevama laiviga pani esimesele päevale punkti Iisraeli punt Onogana. Etnilised muusikariistad koos elektroonika ja erakordse energiaga läks ka folgifännidest eestlastele kohe naksti naha vahele ning pani metsaaluse jagu rahvast hüppama.

Laupäeva muusikapärlitest jäi nii mõnigi hea etteaste teenimatult kaugeks. Mörki huvitavad jatsused helieksperimendid päädisid suure osa publiku lahkumisega. Ning Reket on jõudnud punkti, kus teda on ilmselt kuulatud kriitilise piirini küllastuse ligidal. Sõnamängud ja kalambuurid on head, kuni need eneseimetluse soosse ei eksi ja päris sisu ei kaota.

Maagiline metsalava tõmbab ligi värvikaid külalisi. Üks sädemeid pilduvamaid muusikasõpru Mari-Liis paistis silma fantaasiarikka stilistika ja mõtteviisiga, vasakul tema sõber Paul. Miks tuua festivalile ananass? Aga ananass tahab ju ka head muusikat kuulata! Foto: Kristina Herodes

Maagiline metsalava

Maagilisim paik festivalil oli kahtlemata metsalava – said sõna otseses mõttes rohelise metsajärve kaldal sõnajalgade vahele maha istuda ja lasta end helimaailma lendama. Kõik artistid, kes siia olid plaanitud, sobisid ideaalselt ümbrusse, mis näitab kava koostajate head muusikatunnetust. Rahulikuma kulgemise sõbrad said endale siia püsiva pesa teha. Üks sugestiivsemaid etteasteid tuli USA artistilt Conner Youngbloodilt, kes suutis luua väga erilise ja kandva flow – žongleeris eksperimenteerivate helidega nagu rastapatsiline võlur ning lihtsalt nõidus publiku ära.

Metsavaikus? Aga kes on öelnud, et metsamuusika sellest kehvem oleks? Foto: Kris Süld

Jõulisema laengu jahtijad said aga vägeva postiivsusepaugu Lexsoul Dancemachine´i poistelt. Viie aasta eest ebaeestlasliku energiaga alustanud punt pole vitaalsusest grammigi kaotanud, vastupidi – solist Robi ja klahvimees Joonas-Mattiase ülevoolav elurõõm on hea viirusena nakatanud ka kõik teised.

Tumedama kõlaga Ghostpoet pakkus samuti jõulise laivi, mitmetel on sama bändiga juba ees head elamused sellelt-samalt metsafestivalilt.

Clap Your Hands and Say Yeah – üks festivali tipphetki. Foto: Kristina Herodes

Absoluutne tipphetk oli aga Clap Your Hands and Say Yeah – eriti rebel indierock’i punt USAst. Solist Alec looberdas lavale nagu tolmuste põlvedega kaltsakas, justkui oleks äsja ärganud kusagil kaubiku põrandal. Ega ta vaeva näinud, kuid võttis publiku vähimagi vaevata kaasa. Muusika, mida nad teevad, kõlab nagu mõnusa nihkega hümn teistmoodiolemisele. Mõistan, et bändi näis riskantne suureks finaaliks jätta, sest rokkarite hiilgeajad jäävad umbes kümne aasta taha ning vahepealne loominguline teekond on olnud ebastabiilne. Kuid seda suurem jackpot, et selline alternatiivne julge valik tehti ja väga originaalne bänd meile koju tassiti.

Intsikurmu festival

3.-4. august Instikurmu metsapargis

Rahvas tundis end vabas ja boheemlikus atmosfääris hästi. Kus on need legendaarsed tagasihoidlikud eestlased? Foto: Kris Süld

Igaüks naudib muusikat endale sobival moel - erksamad mürgeldavad ennast unustavalt lava ees ja uimasemad tiksuvad pead nõksutades pinkidel. Foto: Kristina Herodes

Kes vajas omaette oleku aega, sai raamaturiiulilt valida sobiva lugemisvara ning võrkkiike siruli visata. Foto: Kristina Herodes

Toidutänav pakkus eraldi doosi maitsekaid elamusi. Testimise teel osutus parimaks toidukohaks Noodle Box. Kokk Teet selveerib parasjagu vürtsikat, värsket ja orientaalset meistriteost, mis ületab tavalise tänavatoidu taset mäekõrguselt. Foto: Kristina Herodes

Festivalitsill haaras saabuja kaasa esimese paari sammuga - eriline atmosfäär, sõbralikud inimesed, vabameelne vaib. Midagi hingele! Foto: Kristina Herodes

Lõõgastumiseks olid kõikjale üles pandud võrkkiiged, milles mõni särtsakam külaline ka hoogsamat kiikingut harrastada üritas. Foto: Kristina Herodes