Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/08/11164837t1h26d2.jpg)
Räägitakse, et meie ajal polevat traagilist mõõdet. Whitney Houstoni lool on traagilist mõõdet enam kui küll ja peale selle on see veel üks väga veider lugu, isegi üks veidramaid.
Whitney lugu on dokfilmi mõttes hiljaaegu veel lisa saanud. Tänavusel Cannes’i festivalil esilinastus «Whitney», mida näinud väga kiitsid ja kust imbus Whitney kui traagilise karakteri geneesi veel olulisi ja nii psühhoanalüütikutele kui ka kollasele meediale väga huvipakkuvaid eraelu nüansse (näiteks väitis film, et Whitney tädi, tuntud soulilaulja Dionne Warwicki õde DeeDee Warwick, olevat teda lapsena pilastanud). Artises seda viimast filmi ei näita, aga ju on selleks põhjust.
Filmist ja Whitney Houstoni fenomenist kirjtuab Janar Ala.