Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/08/11164837t1h26d2.jpg)
- Whitney Houston oleks saanud 9. augustil 55.
- Artises linastub sel puhul kümme eriseanssi dokumentaalfilmi «Luba olla mina».
- Whitney Houstoni film jääb Amy Winehouse’i omale alla, aga vaadata tasub.
Räägitakse, et meie ajal polevat traagilist mõõdet. Whitney Houstoni lool on traagilist mõõdet enam kui küll ja peale selle on see veel üks väga veider lugu, isegi üks veidramaid.
Whitney lugu on dokfilmi mõttes hiljaaegu veel lisa saanud. Tänavusel Cannes’i festivalil esilinastus «Whitney», mida näinud väga kiitsid ja kust imbus Whitney kui traagilise karakteri geneesi veel olulisi ja nii psühhoanalüütikutele kui ka kollasele meediale väga huvipakkuvaid eraelu nüansse (näiteks väitis film, et Whitney tädi, tuntud soulilaulja Dionne Warwicki õde DeeDee Warwick, olevat teda lapsena pilastanud). Artises seda viimast filmi ei näita, aga ju on selleks põhjust.
Filmi pealkirjaks on pandud «Luba olla mina ise» ja selle ambitsioon tundub lõpuks olevat võtta Whitney Houstoni elu ja karjäär kokku teesiks, et ta ei saanud teha, mida ta tahtis, vaid pidi tantsima teiste pilli järgi. Võib-olla on selline sisemise tõelisema mina olemasolu ka natuke ülehinnatud nähtus, kuid tõsi on, et inimestele meeldib niiviisi mõelda.
Dokfilm peab oluliseks tõsta esile, et Whitney sündis slummis, andes sellega mõista, et tegelikult oli ta «blacker than black». Ta ema oli kohaliku tähtsusega gospellaulja, kes levinud tõlgenduse järgi oma realiseerimata karjääri tütres püüdis teostada, ja ristiema ei keegi muu kui Aretha Franklin.
«Ameerika psühhopaadi» kesksemaid teemasid oli 80ndate Manhattani inimese sisemine tühjus, siis sobis Whitney muusika sellisele seisundile soundtrack’iks vaata et ideaalseltki.
Tütre karjäär teostus küll, ja kuidas veel. Tema esimene plaat «Whitney» (1985) tuli lagedale retseptiga, mida hiljem kõik ta plaadid kordasid ehk kus üle poole lauludest olid luksuslikult produtseeritud ballaadid. Kriitika heitis plaadile ette küll muusikaliselt konservatiivseid valikuid, aga nõustus, et lood on siiski väga head.
See oli perfektne popmuusika ja Whitney perfektne MTV ajastu staar – ilus, värviline ja hoogne. Intervjueeritavana oli ta samuti vastutulelik ja sarmikas. Dokfilm jätab temast mulje kui väga kenast ja ootamatult küllaltki isetust inimest, viidates isegi ebakindlusele. Ta pani aluse millelegi, mida on nimetatud diiva-popiks (pärast teda tulid Mariah Carey ja teised). Nick Broomfieldi film mainib ka ära, et ilma Whitneyta poleks meil näiteks Beyoncéd. Whitney olevat andnud mustanahalisele naislauljale selle lõputu, ehkki kompromisliku horisondi.
Sisemise tühjuse muusika
Whitney Houstonist sai 1980-ndate lõpuks suurim mustanahline crossover-laulja pärast Michael Jacksonit (tähendab meeldimist nii mustale kui ka valgele publikule). Whitney produtsent ja algne kumiir Clive Davis turundas teda selgelt valgele (või õigem oleks öelda rahvusvahelisele ja kultuuriülesele) publikule ja omamoodi traagiliseks kujunes ka Whitney väljavilistamine musta muusika tähtsatel Soul Traini auhindadel 1989. aastal. Tema kohta öeldi sellout.
Teataval määral on sümptomaatiline Whitney Houstoni loomingut ülistav vahepalake Bret EastoniEllise 80ndate deviisiga ahnus on hea yuppie-maailma satiiris «Ameerika psühhopaat», kus peategelane Patrick Bateman, kelle lemmikraamat on muide Donald Trumpi «Tehingusõlmimise kunst», ülistab Whitney Houstoni loomingu «universaalselt humanistlikku sõnumit».
Kui üks «Ameerika psühhopaadi» kesksemaid teemasid oli kaasaegse (80ndate Manhattani) inimese sisemine tühjus ning pigem selle pühitsus kui lein, siis ehk sobis Whitney muusika sellisele seisundile soundtrack’iks vaata et ideaalseltki.
Hääl ja narko
Whitney kohta öeldi ka Hääl. Tema hääl võimaldas kõike, mida ta sellega parasjagu ette tahtis võtta, kindlasti oli see suurem kui elu. Samas olevat see hääl mõne hinnangul kujunenud ajaga ka puhtaks ja ülimalt professionaalseks vokaaltehnilise efektitsemise ja emotsioneerimise väljaks, mis ei olnud alati kaetud sisuga.
Whitney Houston on muuhulgas kantud Guinnessi rekordraamatusse kui kõige rohkem auhindu võitnud laulja. Whitneys oli tõepoolest midagi perfektselt auhinnalikku. Ka on filmi «Ihukaitsja» tunnuslugu «I Will Always Love You» enim müüdud naislaulja lauldud singel. Plaate on ta müünud üle 200 miljoni.
Praeguseks on Whitney Houston kantud muuhulgas Guinnessi rekordiraamatusse kui kõige enam auhindu võitnud laulja. Whitneys oli tõepoolest midagi perfektselt auhinnalikku.
Whitney Houston suri 2012. aastal. Ta leiti ühe Beverly Hillsi hotelli vannitoast, surma põhjuseks kokaiini üledoosi põhjustatud südamerike. Narkootikumid on Whitneyga ilmselt sünonüümsed nagu tema häälgi. Mõni aasta hiljem suri narkosurma ka tema tütar Bobbi Kristina, kes leiti samuti vannist. Selles on juba vaata et Kreeka tragöödia mõõtu. Miks siis nii läks, küsib Broomfieldi film ja otsib sellele vastuseid. Variantidena käivad läbi Whitney abikaasa, paha poisi kuulsusega r'n’b-laulja Bobby Brown, kellele ka narkootikumid meeldisid, ning muidugi muu Whitneyt ümbritsev taristu, kes tema sissetulekutest sõltus ja hoiatavaid raporteid kasvavast narkotarvitamisest mikski ei pidanud. Räägiti ka üksildusest, sest asjaolude tõttu pidi ta loobuma suhtest oma südamesõbranna Robyniga. Variante on muidugi veel, Dostojevski kuulsat tsitaati «inimene on saladus» küll ei tsiteerita. Igal juhul võttis see kõik pärast Whitney crack-kokaiini-sõltuvust väga tontliku vormi (crack on kristalliseeritud kokaiini vorm, mida peamiselt seostatakse vaestega). Ühe foto Whitney tolleaegsest köögist omandas oksjonil ei keegi muu kui Kanye West, kes tahtvat seda kunagi plaadikaanena kasutada.
/nginx/o/2018/08/08/11164838t1hd91c.jpg)
Traagilisi lugusid tõusust ja langusest tunneb (pop)kultuurilugu ju teisigi, kuid nagu alguses mainisin, on Whitney oma vist üks veidramaid. Millegipärast on mul meeles 90ndate alguses noortelehest Meie Meel loetud uudis, milles Whitney väitis olevat süütuse kaotanud alles 27-aastaselt. Ega algselt nii puhta ja ingelliku kuvandiga popstaari kohe naljalt ei meenugi. Ja vist ei meenu kellestki teisest ka sellist crack’i-urka fotot nagu Whitney Houstonist.
Whitney Houstoni elu parameetrid on võrdlemisi sarnased Amy Winehouse’i omadega (ehkki olulisus ja mõõtkava märksa suurem), kellest tehti mõni aasta tagasi nüüdseks vist dokfilmi klassikasse kuuluv film. «Luba olla mina ise» päris samasugust taset ei saavuta, kuid suudab sellegipoolest liikuda niiviisi delikaatselt, et ei eelista ebaproportsionaalselt eduteemasid langusteemadele ega vastupidi. Film on perspektiive avav ning võimaldab mõelda ajalikust ja ajatust tähesära kontekstis.
ARVUSTUS
«Whitney: luba mul olla mina ise»
Rež Nick Broomfield, Rudi Dolezal
USA-Briti 2017
Kinos Artis 9. augustist