Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/16/11244133t1hc9c6.jpg)
Päevakangelane võtab õnnitlusi vastu oma maakodus Kasaritsa kandis Üla-Soemetsa talus. «Olen juured siin sügavale ajanud, ma lihtsalt vajan Võrumaad,» tunnistab tarmukas daam, kes istub aastakümneid järjepanu igal kevadel autorooli, sõidab Kolepi külla ja sügisel sealt linna tagasi – varem Tartusse, nüüd Tallinna. Ja alati koos kassiga.
Tänavune palav suvi sekkus mõneti kunstniku igapäevaellu. Septembris Tartu Kunstimuuseumis avatava retrospektiivi «Vaimu vastupanu» ettevalmistused on küll hästi sujunud, kuid maalida pole Lola Liivat eriti saanud, sest maikuus alanud roiutav leitsak on isegi tema ürgset kuts(umus)et vaibutanud.
Ometi on kirglik abstraktsionist tahtnud lapsest saati maalida: juba nelja-aastase plikatirtsuna unistas kunstnikuks saamisest.