Kütkestavate siniste paleti looja

Lola Liivat augusti alguses oma maakodus Kasaritsa kandis Üla-Soemetsa talus. Foto: Toomas Tuul

Päevakangelane võtab õnnitlusi vastu oma maakodus Kasaritsa kandis Üla-Soemetsa talus. «Olen juured siin sügavale ajanud, ma lihtsalt vajan Võrumaad,» tunnistab tarmukas daam, kes istub aastakümneid järjepanu igal kevadel autorooli, sõidab Kolepi külla ja sügisel sealt linna tagasi – varem Tartusse, nüüd Tallinna. Ja alati koos kassiga.

Tänavune palav suvi sekkus mõneti kunstniku igapäevaellu. Septembris Tartu Kunstimuuseumis avatava retrospektiivi «Vaimu vastupanu» ettevalmistused on küll hästi sujunud, kuid maalida pole Lola Liivat eriti saanud, sest maikuus alanud roiutav leitsak on isegi tema ürgset kuts(umus)et vaibutanud.

Ometi on kirglik abstraktsionist tahtnud lapsest saati maalida: juba nelja-aastase plikatirtsuna unistas kunstnikuks saamisest.

Toona oli nende pere just Tallinnast Rakverre kolinud. Tema Venemaalt emigreerunud Judenitši armee valgekaartlasest isast Vassili Makarovist oli tosina aastaga saanud eesti keelt valdav aateinimene ja hinnatud kokk, kes asus väikelinnas tööle DuNordi restoranis. Ema Selma-Adele Orav-Makarov aga oli tõeline ärinine.