Värsid vajavad värsket õhku?
Üldluulepidu Rakveres!

Rakveres toimus Eesti esimene luulepidu.

FOTO: Meelis Meilbaum

Luulekunstil läheb saja-aastaseks saanud Eesti Vabariigis ühtaegu ülihästi ja ülihalvasti. Ülihästi, sest luuleraamatuid ilmub rohkem kui kunagi varem (parimatel aastatel kuni sada kogu aastas), luulet ja luulekriitikat avaldavad regulaarselt kolm eri lugejaskonnaga kirjandusajakirja, luulest räägitakse televisioonis, raadios ning kultuuri- ja päevalehtedes, antakse välja mitmesuguseid rahalisi auhindu, arvukas seltskond luuletajaid saab kulkast nii loome- kui ka trükitoetust, silmatorkavalt suur osa neist sõidab regulaarselt mööda rahvusvahelisi kirjandusfestivale ning on leidnud endale tõlkijaid ja kirjastajaid piiri taga jne. Ning mis peaasi: tänapäeva eesti luule tase on keskeltläbi väga hea, pilt näib muutuvat üha mitmekesisemaks nii tekstide stilistika kui ka teemade poolest.

Tellijale

Samas on seis väga halb, sest luule on žanrina Eestis alates omariikluse taastamisest üha enam marginaliseerunud, minetanud oma varasema positsiooni, langenud ühiskondliku kõnekuse ja nähtavuse poolest umbes samale pulgale pisigraafikaga (kui tuua üks suvaline näide). Seoses vabavärsi vohamisega on läinud peaaegu täielikult kaduma luule väljund (pop)muusikasse. «Keskmise» inimese jaoks on luule – olgu ta klassikaline või nüüdisaegne, suurt vahet pole – elitaarne, elukauge ning arusaamatu, ühtaegu igav ja piinlik, ei teagi, kumba rohkem. Enamik potentsiaalseid lugejaid ei suuda täiskasvanuna ületada kooliajal kohustusliku kirjandusega pealesunnitud tutvumisel tekkinud füüsilisi ja psüühilisi traumasid ning eelarvamusi. Tee arvuti ja teleka tagant luule­teksti juurde viib läbi peaaegu läbimatu tihniku.

Seega on luuletajate ja luuletuste ning luule lugejate vahekord Eestis kõvasti paigast ära. Kuni selleni, et ega ei julgekski vist enam kindlalt väita, kumbi on rohkem. Luulet loevad peamiselt luuletajad ise, samuti mõned kirjandusteadlased. Mul on õnnestunud viibida sellisel Poetry Slamil, kus olin enese hinnangul ainuke kuulaja, kes ise üles ei astunud. Ühtlasi olin pikki aastaid vist ainuke kohalikus meediaruumis regulaarselt luulekriitikat avaldav inimene, kes pole ise kirjanik. Mis tõestab, et luule on muutunud Eestis peaaegu täielikult skeene siseasjaks, kusjuures skeene ise on tugevasti killustunud: sõbrad ja põlvkonnakaaslased ostavad, loevad ja kiidavad peamiselt üksteist, tundmata sealjuures suuremat huvi ülejäänute vastu.

Seega vajab luule hädasti uusi ning alternatiivseid väljundeid, mis aitaksid tal end tutvustada ja tõestada, jõuda laiema auditooriumini, leida kõlaruumi väljaspool paberivaikust, seda sõnade surnuaeda, mida raamatud käimasoleval lugemisharjumuse ja -vajaduse hääbumise ajastul enesest enamasti kujutavad (luule sugulasžanritel – proosal ja draamal – on see väljund olemas filmi, teleseriaali, teatri, koomiksi ja kuuldemängu näol).

Tagasi üles