Punklaulupidu teeb pungist omaenese paroodia
Pungist kui elustiilist, mõtteviisist ja eneseväljendusest on Eestis saanud koguperekultuur ja karnevaliatraktsioon?

Punklaulupeo egiidi all toimub punkžanri (kui teatava brändi) kaaperdamine, tema loova potentsiaali asendamine nostalgia ja karnevaliliku palaganiga.

FOTO: Meelis Meilbaum

Olen elanud pika ja tühise elu, külastanud sealjuures tuhandeid kultuuriüritusi, kuid ükski neist pole minus seni tekitanud sellist miinusmärgilist hämmingut, nõutust ja kurbust kui punklaulupidu, kuhu sattusin juhuslikult läinud reede hilisõhtul. Juhuslikult, sest see üritus – täpsemalt kontsert pealkirjaga «Punklaulupeo 10 aastat» – algas Rakvere vanas linnusehoovis vahetult pärast üldluulepeo lõppu. Samale rahvale, sama piletiga.

Esimene punklaulupidu, nagu kuulutab varjamatu uhkuse ja nostalgiaga tänavuse peo pealkiri, toimus kümme aastat tagasi. Mina seal ei käinud. Küll aga kirjutasin sellest – kui näoga mineviku poole vaatava postmodernistliku kultuurisituatsiooni ühest iseloomulikust ilmingust – hiljem mõned read esseistlikus heietuses pealkirjaga «Postmodernism kui kultuuri menopaus», mis ilmus ajakirjas Vikerkaar (3/2010).

Luba, hea lugeja, et ennast siinkohal põgusalt tsiteerin: «Etniliste, regionaalsete, poliitiliste jm identiteetide lahustumisega samaaegselt ning paralleelselt toimub kultuuriliste identiteetide hägustumine ja devalveerumine. Ka kõige avangardistlikum kultuur ei püüa enam mineviku ega olevikuga täielikku lõpparvet teha. Hea näide pärineb 2008. aasta Eestist, kui Rakveres peetud ning vabariigi presidendi (!) poolt avatud punklaulupeo korraldajad ja osavõtjad kurtsid hiljem meedias, et kultuuriministeerium nende üritusele ametlikku respekti ei pakkunud. Pungist kui popkultuuri ühest peamisest kontrakultuuri-ilmingust oli sellega sisuliselt tehtud konformistlik mainstream, nomenklatuurne meelelahutus, kogupere biidermeier. Et «tõelised» punkarid seda pidu laiali ei peksnud, lubab The Exploitedi 1981. aasta albumi pealkirja parafraseerides väita: «Punk on surnud!»»

Nüüd, kaheksa aastat hiljem, võib julgelt väita, et koguperekultuur kasvab nagu kõrb, mainstream neelab üha aplamalt alla underground’i ja avangardi erinevaid vorme, muutes neid kohati omaenese vastandiks või koguni paroodiaks. Täpselt nii on minu hinnangul juhtunud punklaulupeo puhul pungiga. Selle massiürituse egiidi all toimub punkžanri (kui teatava brändi) kaaperdamine, tema loova potentsiaali asendamine nostalgia ja karnevaliliku palaganiga. Teatud mõttes on ühtlasi tegu katsega monopoliseerida mõiste «punk», täita see senisest teistsuguse sisuga, muuta dünaamilisest staatiliseks, kohati kuni selleni, et tulemus mõjub (tahtmatu?) anakronismina.

Punklaulupidu tõukub täielikult nostalgiast – tegu on eakate inimeste katsega elustada massiürituse vormi kaudu oma noorusaega ning müüa see sellisena noorematele maha. Nostalgia on meeleseisundina psüühiliselt kindlasti vajalik, kuid mitte eriti viljakas – oma minevikku suunatuses on ta eneseküllane, kuna ei suhestu oleviku ega tulevikuga. Nostalgia on üks inimliku enesepettuse levinuimaid vorme, sest pakub soovmõtlemisest suunatud illusioone (ajaloolise) tõe pähe, muudab mineviku kirkamaks, helgemaks ja kohati isegi heroilisemaks, kui see tegelikult oli.

Punklaulupidu näib olevat jõudnud nostalgiaga juba teisele ringile. See nostalgiast kantud üritus on varjamatult nostalgiline omaenese mineviku suhtes, ta paistab eeldavat ning osutavat, et punklaulupeost on vahepealse kümne aastaga kujunenud legend, mille sünnipäev vajab avalikku ja suurejoonelist pühitsemist.

Nostalgia on seisundi ja nähtusena armas ja härras, ent paraku täiesti munadeta. Punk on aga juhtumisi üks neist vähestest kultuuriilmingutest, mille sisemine ilu ja tõde peituvad just tema munades. Ma näen siin suurt vastuolu ja vastasseisu, mis näib vähemalt Eesti kultuuriruumis lahenevat pungi kahjuks.

Punklaulupeo ühendkoor.

FOTO: Meelis Meilbaum

Ma ei soovi ega suuda siinkohal laskuda konkreetsete näidete varal väitlusse teemal, mis on «õige» punk ning kes on «õige» punkar. Sest ma ei tea vastuseid. Ilmselt ei tea (või vähemalt ei tohiks neid a priori teada) keegi. Need on ideaalid, millele vastavuse üle saab otsustada üksnes lähutuvalt nende ilmnemise konkreetsest aegruumist, valitsevatest ideoloogilistest, moraalsetest, esteetilisest jm normidest (see, mis oli punk seitsmekümnendatel, pole seda ilmselt praegu; see, mis on punk Antslas, ei pruugi seda olla Tallinnas jne; mäletatavasti olid kõik pungid NSV Liidus poliitiliselt parempoolsed, samal ajal kui nende kolleegid läänes olid vasakpoolsed jne).

Punki on nii muusika, kunsti, kirjanduse kui moe vallas mõistagi igasugust ning seega on tema taandamine välistele karakteristikutele täiesti mõttetu ettevõtmine. Teda tuleb proovida defineerida sisemiselt. Punk ei ilmne mitte niivõrd nootides või käitumis- ja riietumisstiilis, vaid attitude’is, selle ristumisnurgas oma kaasaja vaimse ja sotsiaalse ümbrusega.

Punk kujutab enesest üht eluterve kultuuri sisemist funktsiooni, mis ei lase kultuuril (lõplikult) manduda. Punk läheb teadlikult ja sageli täiesti pimedalt üle piiri, pumpab kultuuri peavoolu nooruslikku energiat, kohati isegi viha ja absurdi, provotseerib reaktsioone, pakub kõverpeeglit, mis võib eneselegi üllatuseks näidata ootamatult tõepärast pilti. Mida nihilistlikum on punk, seda rohkem on ta teispool head ja kurja, seda immuunsem püsib ta ratsionaalsete vastuargumentide suhtes.

Punk on sündinud olema pind kultuuri perses – see on tema peamine funktsioon ja olemisõigustus. Kui see pind ei torgi, siis pole ta punk. Siis on ta midagi muud, siis on pind saanud persega üheks. Punki saab hinnata üksnes toime kaudu nagu ka žiletti – kas tema lõiketera on vahe või mitte. Punklaulupidu – kui tulla vahepeal tagasi teksti peateema juurde – on minu hinnangul pungina täpselt sama vahe kui puulusikas. Ning seega on ta kõike muud kui punk, kuulutagu tema pealkiri pealegi suuresõnaliselt vastupidist.

Punk on teatud mõttes igavene puberteet, sest eeldab oma kandjalt mõõdukal määral vaimset, emotsionaalset ja sotsiaalset ebaküpsust. See ebaküpsus võib kunstist vahendatud moel olla väga viljakas ka «küpsete» jaoks, avada värskeid perspektiive ja vaatenurki. Pungi lipukirjaks sobib minu meelest ideaalselt parafraas ühest Rimbaud’ kuulsast imperatiivist – «Tuleb olla absoluutselt anti-konformistlik!».

Igasuguses vastandumises – eelkõige vastandumises massidele ning ühiskondlikele tõekspidamistele, normidele ja standarditele – peitub teatav sisemine tõde või vähemalt tõe ja tarkuse potsentsiaal. Sest massidel, nagu õpetasid meile eelkõige 19. sajandi suurimad filosoofid Schopenhauer, Kierkegaard ja Nietzsche, ei ole peaaegu kunagi õigus.

Punk on oma hoiakutelt ja avaldumisvormidelt enamasti naiivne, intellektuaalselt ja emotsionaalselt ebaküps, kuid kultuur tervikuna vajab seda, et mitte manduda, et olevik ei jääks minevikku kordama, et kultuuri sees ei toimuks täielik nivelleerumine, mis on absoluudini viiduna sisuliselt kultuuri soojussurm.

Punklaulupidu on kultuurilise nivelleerumise õpikunäide, kuna kaotab piiri peavoolu ja perifeeria ning dominantkultuuri ja kontrakultuuri vahelt, teeb pungist turvalise klišee. Pungi jaoks pole see mitte bioloogiline, vaid moraalne surm – lõbus peiepidu organismile, kes elab edasi topisena.

Punklaulupeo bänd.

FOTO: Meelis Meilbaum

Punklaulupeo toimumise fakt ja formaat tõestavad, et eesti punkarid on pungi üle elanud. Mis on ühtaegu traagiline ja koomiline. Ükskord punkar, alati punkar? Vist kahjuks siiski mitte. Need enese ja maailmaga rahulolevad legendid on jäänud – nagu Nietzsche öelnuks – oma võitudele vanaks, kaotanud koos varasemate ideaalidega oma isiksuse ja loomingu teravad nurgad, muutunud tahtmatult iseenese karikatuuriks. Nostalgia on teinud nad härdameelseks, võtnud neilt kriitikameele ja mõõdutunde. Ilma attitude’ita ei tohiks olla õigust pungi ja punkari nimele. Hambutul suul ei ole enam õigust igale tõele.

Pungižanr on tegelikult peaaegu algusest peale – või vähemalt alates Sex Pistolsi tähelennu algusest, rääkimata Green Dayst ning kõigist teistest peavoolu sünnitatud «pungilaadsetest toodetest», kes on tulnud pärast neid – olnud ühel või teisel moel moraalse pankroti äärel. Mis on ikkagi «õige» punk, kes on «õige» punkar?

Eesti kohalikul skeenel valitsenud ning minu hinnangul siiani valitsevad tõekspidamised pungist ja punkariks olemisest võtab suurepäraselt kokku Villu Tamme kirjutatud pala «Paneme punki!» ansambli J.M.K.E. albumilt «Õhtumaa viimased tunnid» (2000). Kusjuures olen avastanud, et paljud tõsipunkarid pole saanud aru, et selles esitatud osaline parafraas Sex Pistolsilt on tegelikult iroonia ja (enese?)kriitika.

Tsiteerin: «Ma olen anarhist, ma olen punkar, ma olen maailmanael./Meri on põlvini, nali on nabani, pihus on pudelikael. [...] Ma ei tea, mida ma tahan ja ei tea ka vist, kuidas seda saada./Aga teooria ei olegi tähtis, ma olen ju tegude mees. [...] Kooli ei lähe, kodu ei leina, miskit ei tee teie heaks./Kusen ma vaid vastu kiriku seina, et jumal mu põlastust näeks./Maailm saab paremaks täpselt nii palju, kui palju salaviina ma joon./Kui pudel on tühi, siis olen ma tugev ja maailma muutmise hoos.»

Punklaulupidu kui kollektiivne osaluspraktika ning tema kultiveeritud arusaam pungist läheb Villu kujutatud ajudeta wannabe-punkarite tõekspidamistest ja tegudest veel suure sammu edasi. Selgub, et selleks, et olla «tõeline» punk, ei pea mitte salaviina jooma ning kirikuseina kusega piserdama, vaid tuleb kord iga kolme-nelja aasta järel sõita Rakverre laulupeole, omale hari pähe kleepida ning joriseda entusiastlikult kaasa laulupeo repertuaari võetud palasid. Ühe lühilausega: punk on kostümeerida end punkariks ning laulda punklaule. Punklaulupeol on saanud pungist kui elustiilist, mõtteviisist ja eneseväljendusest karnevaliatraktsioon ning stiilipeo teema.

Vaatasin suure antropoloogilise huvi ja imestusega, kuidas arvukad õitsvasse keskikka jõudnud koduperenaised reedel enne punklaulupeo algust Rakvere linnuse värava taga omale harjasid pähe kammisid ja liimisid, kotist kaasavõetud «punk»-särke selga otsisid ning üksteise riietele maitseka kompositsiooniga haaknõelasid kinnitasid. Ma ei tea ega suuda isegi kujutleda, milline meeleheide või muu meelelahutuse puudus pani neid omale eneseväljendust ja rõõmu otsima punkariks kostümeerumisest.

Sellega seoses on subkultuuri sees sündinud täiesti uus klass punkareid – varasematele pühapäevapunkaritele lisaks on meil nüüd ka laulupeopunkarid. Mis tähistab ühtlasi viimast verstaposti pungi kui žanri ja subkultuuri taandumisel ideoloogilisest imagoloogiliseks.

Punklaulupeo väärikast ajaloost meenub üks aastatetagune üleriiklikus meedias uudisekünnist ületanud kriminaalse maiguga seik, kus keegi vana kooli punkar teda küsitlema tulnud noorel naisreporteril kaamera ees rinnad paljaks rebis. Tegu oli mõistagi inetu ja kahetsusväärse intsidendiga, mida on võimatu kuidagi õigustada. Kuid selle väljapeetult kultuurse punkürituse kontekstis on tegu ilmselt esimese ja seni viimase pungi nime vääriva aktsiooniga. Oli see vana punkari appikarje, katse tuua emotsionaalselt, intellektuaalselt ja sotsiaalselt ebaküpse teoga sellele pungi egiidi all toimuvale kogupereüritusele natukenegi punki?

Punklaulupeo ühendkoor.

FOTO: Meelis Meilbaum

Reedene laulupidu kidus algusest peale tugevas pungi defitsiidis. Nii sealne tegevus kui meeleolu meenutasid üks ühele tuntud telesaadet «Laulge kaasa!» – üksnes selle vahega, et Reet Linna asemel konfereeris Peeter Volkonski. Rokkbändi ja sümfooniaorkestri (sic!) saatel laulis paarsada eraldi tribüünile kogunenud laulupeopunkarit punkšlaagerid, mis kõlasid selles arranžeeringus ja esituses kui erineva tempoga versioonid igihaljast «Õllepruulijast».

Eriti suurt kummastust pakkus Kino laulu «Mama Anarhia» esitus üritusel, mis oli pandud avama Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva pidustusi. Aga samas: kui on pidu, siis sitta sellest, et anarhia ja riikluse mõisted praktilise ideaalina üksteist peaaegu täielikult välistavad. Punklaulupidu tuletas valulisel moel taas meelde vana tõde, et popkultuuri pinnalisematel kihtidel kaotavad ideed, ideoloogiad ja ideaalid oma tegeliku sisu ja väärtuse ning muutuvad osaks ühtlasest sügavusmõõtmeta tapeedist.

Punklaulupidu opereerib kultuuri sellel tasemel, kus muusikapala kvaliteedi peamiseks krieeriumiks on tema meeldejäävus, kaasalauldavus ning konverteeritavus mobiilihelinaks. Kõik on siin taandatud «keskmisele inimesele» arusaadavasse ning vastuvõetavasse vormi. Mis on turvaliselt etteaimatav ning meelelahutuslik ega eelda vähimatki süvenemissoovi ja -suutlikkust, mingitest eelteadmistest rääkimata.

Sama tõestas järgmisena esitusele tulnud J.M.K.E. «Elab veel Beria» – Villu Tamme dissidentlik ning sügavalt traagilise tunnetusega 1980. aastate lõpus kirjutatud lugu, milles on Lavrenti Beria nimi tehtud sünonüümiks totalitaristlikule süsteemile, mis oli enese sõnul muutunud vahepeal oluliselt inimnäolisemaks. Punklaulupeo ühendkoor esitas seda debiilse joviaalsusega, otsekui laululapsed refrääni Ivo Linna omaaegses hitis «Kätte jõudnud suvi!».

Minu üheksa-aastane tütar, kelle uskusin ealistest iseärasustest tulenevalt selle üritusega paremini suhestuvat, küsis seepeale: «Miks me seda jama kuulame?» Ja mul ei olnud talle ühtegi vastust. Antropoloogiline ja ajakirjanduslik huvi olid rahuldatud, piin ja piinlikkustunne käisid juba ammu uudishimust üle. Väljapääs polnud õnneks kaugel. Pealegi tundus riigi raha eest tehtud kultuurselt kultuuriürituselt minemajalutamine sel hetkel päris pungi teona.

Eesti punk ja eesti punkarid, suudate te veel jalule tõusta? Kas pärast punklaulupidusid on Eestis üldse võimalik täita pungi mõistet laiema avalikkuse silmis elava ja ajastuväärilise sisuga?

Tagasi üles