Alustan isiklikust pihtimusest. Juba aastate eest märkasin mõnesuguse ebamugavustundega, et avalikud arutlused rassismi üle natuke tüütasid mind. Asi polnud selles, et kellelgi polnuks neis küsimustes öeldamidagi tarka. Pigem ma lihtsalt ei osanud sellest midagi isiklikult õppida, sest ma nagunii teadsin, milline on minu positsioon. Palju popkultuuri õrnas eas tähendas seda, et mu valikud olid emotsionaalsel pinnal juba tehtud ja diskussioonidest polnud justkui midagi võita ega kaotada.
Tellijale
Võlts sümmeetria
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.