Eesti tantsu suurusest

Koreograaf Teet Kask.

FOTO: Annika Metsla

Proovigem mõelda Eesti kujutava kunsti pärandist ilma Nikolai Triigi, Amandus Adamsoni või Eduard Viiraltita. Võimatu? Ja nüüd kujutagem ette, et Eestis on olemas kunstivaldkond, millel olid kunagi samasugused mõjukad suurkujud, kuid kelle laiem avalikkus on unustanud. Loomulikult räägin ma endale südamelähedasest tantsust.

Vähem kui sada aastat tagasi oli Eesti Euroopa kutselise lavatantsu sünni keskmes. Eesti lavatants oli ekspressiivne, avatud ja rahvusvaheline. Meie tantsu ühed silmapaistvaimad esindajad olid näiteks Ella Ilbak, Gerd Neggo, Aino Siimola ja Rahel Olbrei. Nad kõik omandasid oskusi parimate õpetajate käe all nii läänes kui ka idas, nad kujundasid Eestis välja omanäolise maailmatasemel lavatantsu koolkonna.

Eesti tantsutipud suhtlesid otse Euroopa tantsu suurkujudega (mõelgem, kui Ado Vabbe oleks töötanud Pablo Picassoga). Järvamaalt pärit Aino Siimola suundus õppima Saksamaale Rudolf von Labani juurde ning tantsis mitmes Labani loodud teoses kuni trupi lagunemiseni. Labani tuntuim õpilane ja traditsioonide edasikandja Kurt Jooss asutas oma trupi, kus Aino Siimola oli alguses tantsija ja hiljem Joossi elukaaslane, koreograaf ja trupijuhi abi. Kurt Jooss ja Aino Siimola olid juhtivad moderntantsu kujundajad Euroopas.

Rahel Olbrei

FOTO: Alvar Loogi Erakogu

Tallinlanna Rahel Olbrei jõudis elukutselise lavatantsu juurde eelkõige endise Peterburi Maria teatri balletisolisti Eugenie Litvinova kaudu, kelle 1918. aastal Tallinnas asutatud klassikalise balleti stuudios omandasid oma meisterlikkuse kõik omaaegsed nimekamad Eesti balletiartistid. Litvinova oli saanud oma koolituse Vene Keiserlikus Tantsukoolis, mis oli nii oma organisatsiooni kui ka kunstilise tasemega ainulaadne kogu maailmas. Litvinova õpetajate hulka kuulusid balletimaailma absoluutsed tipud Petipa, Legat ja Cecchetti. Legendaarse maestro Cecchetti õpilased on olnud Pavlova, Nizinski jt.

Olbrei ei piirdunud vaid parima klassikalise tehnika omandamisega, vaid jätkas õpinguid moderntantsu tähtede juures Euroopas, treenides näiteks Rudolf von Labani ja Mary Wigmani käe all. Ta oli aastast 1918 Estonia tantsija ja 1925–1944 tantsutrupi juht. Olbrei asutas teatri juurde õppe- ja pidevalt tegutseva tantsurühma ning pani aluse eesti balleti näitleva tantsija traditsioonile. Ta tõi teatrisse moodsamat tantsulist mõtlemist, rõhutades, et kõik tantsustiilid on võrdsed – vaid ühe kunsti erinevad väljendused.

Tants, eriti sada aastat tagasi, sündis ja sünnib eelkõige vahetu kogemusena, hetkel, mil seda esitatakse. Ehk selle efemeersuse tõttu on Eesti tantsust vähem pakse ajalooteoseid, kuid see ei tähenda, et meie tantsu sünnihetkel oleks selle mõju publikule olnud väiksem kui teistel aladel. Õnneks on veel elus inimesed, kelle abiga saab taastada aktiivse ringluse kunstialal, mis teenib meie identiteeti ja tutvustab seda suurele maailmale. Tants on ju kommunikatsioonivahend, mis ei tunne piire – ei keelelisi, kultuurilisi, ajalisi ega ruumilisi. Tants on väikese rahva võimalus rääkida oma lugu suurel laval ilma subtiitriteta.

Lavalise tantsuga saab leevendada erimeelsusi, saab puudutada tundmusi, mis on ühtsed hoolimata kultuurilisest, rassilisest või usulisest erinevusest. Ajaloost on teada, et tantsu kasutati diplomaatias suhete taastamiseks või loomiseks. Meil ei ole vaja mõelda välja legende, kui meil on päranduseks kadestamisväärne ajalooline aare – meie tantsuajalugu.

Olles töötanud balletiartistina ja koreograafina väärikates institutsioonides, nagu Estonia Rahvusooper, Rootsi Kuninglik Ooper, Norra Rahvusooper, Gruusia Riiklik Ooper, Balletto di Milano jne, ning omandanud magistrikraadi Londoni Linna Ülikoolis, julgen väita, et tantsul on jõud, mille abil kujundada kultuuri, mõtlemist, poliitikat ja teisi olulisi eluaspekte.

Tantsus antakse traditsiooni mälu edasi sõna otseses mõttes käest kätte, kehast kehasse. Iga põlvkond võtab oma kohustuseks panustada sellesse jadasse oma parim. Sestap tuleb selles ajas ja ruumis olevale Eesti publikule luua teda kõnetavaid kaasaegseid ballette.

Samas tuleb uuesti ja uuesti, uuele põlvkonnale arusaadavas võtmes, esitada ka klassikat. Klassika poleks klassika, kui see oleks ammendunud! Nii nagu maja vajab fassaadivärskendust, vajavad seda ka klassikalised teosed, kuid nii nagu väärtusliku hoone puhulgi, klassika sisuline sõnum jääb ja kandub tulevikku.

Tänapäeva Eesti heliloojate, kunstnike, kirjanike, arhitektide ja teiste valdkondade esindajate loomingut hinnatakse maailmas kõrgelt. Eesti ballett vajab nendelt tuge, inspiratsiooni, innustust, koostööd, et ei katkeks üle saja aastane mälu/traditsioon, tarkus, inspiratsioon... et saaks väärika taastuse ajalooline pärand.

Esinemiskunst on üks võimalustest egoistlikult koguda tunnetusi ja vormida need väljenduseks, et tulemust kompromissitult jagada publikuga. See on rituaalne tegevus, mille käigus saame maandada kahtlusi, võtta aega mõistmaks oma kultuurilist eripära ja selle vajadust ning individuaalselt emotsionaalsel maastikul toimuvaid protsesse.

Üle saja aasta tagasi, kui Euroopas toimus lavalise kõrgtantsukultuuri uuenemine, oli Eesti saatuse tahtel selle arengu osa. Sai alguse Eesti lavalise tantsu suurepärane algus ning traditsioonid, mille seotus lääne ja ida parimate tantsukunsti traditsioonidega on väldanud tänaseni. Tehkem kõike seda uuesti!

Koreograaf Teet Kask (paremal).

FOTO: Annika Metsla

Tagasi üles