Nõtke soome meestekas

«Hammurapi inglid». Foto: Raamat

Ma arvan, et kui öelda seltskonnas, et lugesin just Soome põnevikku, siis keegi ei usuks. Kui lisada, et see oli tempokas, siis hakkaksid pooled inimesed tobedalt itsitama. «Soome», «tempokas» ja «põnevik» ei käi üldiselt kokku. Kui need on aga kokku saanud, siis välja öelda võib seda vaid usalduslikus õhkkonnas – tõenäoliselt mõistavad inimesed sind valesti ja hakkavad lihtsameelseks pidama.

Max Seeck (33) on soomlane, kelle esimene põnevuslugu «Hammurapi inglid» arvustaja just sellisesse ebamugavasse olukorda panebki – soomlane on kirjutanud nii tempoka põneviku, nagu ta polekski soomlane. Olen rohkem krimi- kui põnevikusõber. Frederick Forsythi «Šaakali päev» on muidugi klassika, kuid hilisemad kätte sattunud põnevikud on elamuse asemel enamasti pettumuse valmistanud. Ma enam ei mäleta, mis raamat see oli (kõike tarbetut ei peagi mäletama), aga ühes ülireklaamitud põnevikus oli näiteks kaks järjestikust peatükki, mis kirjeldasid ühte tagaajamist. Mees ajas taga meest kusagil saarel, möll oli taevani, aga kätte ei saadud kedagi ning vigagi sai peategelane nii vähe, et kui ta oleks kurtnud, oleks lugeja ölenud: «Ah, ära virise!» Sellised pikad jälitussteenid on nagu ebaõnnestunud mahakirjutused filmidest ja neid ei tohiks raamatus olla.