Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
/nginx/o/2018/08/29/11322190t1hbfc4.jpg)
Kes Valget Daami pole näinud, pole Haapsalus käinud. Valge Daam on nii augusti täiskuuööl toomkiriku ristimiskabeli seinale ilmuv sihvakas naisekuju kui ka sellele eelnev teatritükk. Üht teisest lahutada ei saa. Etendused on kui sissejuhatus kabeliehitajate tarkusele seada aknad õigesse kõrgusse, et romantilisele legendile hoogu anda.
Kes satub etendusele pilvisel ööl, on kõige tähtsamast ilma jäänud. Kui sumedas, vaid augustiöödele omases pehmes pimeduses oodata linnusevallil kuu jõudmist õigesse paika, nii et tema hele vari läbi kõrge ja kitsa akna seinale langeb, siis tekib üsna kergesti ka kõige julgemal inimesel mõtteid, mida toidavad romantilise ajalookirjutuse lood. Kuidas keskaegses pimeduses üks noor tüdruk linnusesse müüriti, sest usuti, et…
Juba 40. suve järjest mängis Haapsalu rahvateater linnusehoovis legendi Valgest Daamist. 1979 oli esimene kord, vahele pole jäänud ühtki suve. Rahvateatrit pole enam, tegijad lendavad üle laia maailma mõneks suvenädalaks linna kokku, et kohe kui puuder põskedelt pühitud ja prožektorid linnusehoovist lattu viidud, rännata tagasi oma päris elu juurde.
Piret Jaaksi kirjutatud «100 Valget Daami» on järjekorras 14. tõlgendus romantilisele legendile, kui arvesse võtta ka 1979. aastal lavastatud Paul Kilgase teksti hilisemad uued lavastused. Eesti sai 100, sel puhul tõi kirjanik lavale sada naist (90 juures läks lugemine sassi, aga küllap neid nii palju oli), ent lisas teksti ka viited vabaduse saabumisele. Nii et ligi 700 aastat tagasi rajatud Haapsalu toomkiriku ehitamise aegu teadis maarahvas juba hüüda, et ükskord saabub Eesti riik niikuinii.
«100 Valget Daami» pole ajalootükk. Viited sellele, et sündmused toimusid 700 aastat tagasi, on üsna meelevaldsed. Tegevus oleks võinud toimuda ka sada või kümme aastat tagasi või isegi tänavu. Kas juhuslikult või mitte, aga pühapäeval, kui linnuses oli kolmas etendus, pühitseti sealsamas luterliku kiriku vaimuliku Tiit Salumäe piiskopivapp. Salumäe ütles vapi pühitsemisel, et see sümboliseerib tagasipöördumist ajaloolise pärandi juurde, selle juurde, mis oli Haapsalus 500 aastat tagasi. Tõepoolest, uhke võib olla mõelda, et kunagi oli linn terve väikese riigi keskus.
Haapsalu piiskopilinnuse kivimüür ja toomkirik annavad etenduse lavakujundusele raami. Seal pole palju vaja, sest päikeseloojangujärgses hämaruses algava näitemängu puhul piisab mõnest detailist, et valguse ja pimeduse piiril balansseerides lava elama panna.
Võib-olla on see praeguse ettekujutuse viimine minevikku, aga 1979. aastal esietendunud lugu sellest, kuidas talutüdruk, eestlane, hakkas vastu härraste, sakslaste võimule ja pidi karistuseks selle eest piinarikkalt surema, oli kui omamoodi vastuhakk Vene okupatsioonile. Seda enam, et ristirüütleid mängisid allakirjutanu lapsemälu järgi Vene soldatid, kohalikust Nõukogude armee baasist bussiga kohale toodud mehed. Kirsad valgete ürpide all reetsid nad.
Jaaksi «100 Valge Daami» lugu ongi kui vastuhakk. Eesti keeles pole mõtet ju teatrit teha, kui selles pole sotsiaalkriitilisi viiteid. Nii leiab sealt ennasttäis võimukandja, kes laseb vaikival esinduskogul kinnitada oma isiklikke ambitsioone. Aga ka hüüde, et miks küll mõnel inimesel on kõik ja mõnel pole tihti palukestki suhu panna.
Eesti on praegu rikkam kui kunagi varem ning siin tunneb vaesuse ja rikkuse piiritult ebaõiglast jagunemist aina teravamalt. Nii näeb üsna ennasttäis isevalitsejaid võimu nautimas, ilma et keegi õukonnast julgeks sõnagi vastu öelda.
Ning loomulikult sada naist, kes jaksavad terve kabeli jagu kive kokku kanda ning kelle juhi suhu paneb Jaaks lause, et tahaks teha midagi enamat kui loomade söötmine, mehe järele õhkamine ja laste kantseldamine, tahaks teha midagi mõttekat. Sellisest elust tunneme puudust: et oleks õiglased valitsejad, et tööl oleks mõte ja ka kõige vaesemal oleks midagi suhu panna. Ajastu unistuste lühike kokkuvõte.
Lavastus püsib Endla teatri noorel näitlejal Saara Nüganenil, kel emaga sarnane hääletämber, isa kuulsast nimest rääkimata. Lääne Elule antud intervjuus rääkis ta unistusest teha suuri rolle. Valge Daam Haapsalus polnud suur roll, aga teisalt oli ka, sest tund ja kümme minutit kestnud tükk püsis tema õlul ja häälel. Indrek Pangsepa foogt andis ka värvi ja Katrin Arraku Sauna-Liisu astus hetkeks ette.
Hea eesti asi saab aeglaselt vedama. Nii ka Siim Tõniste lavastus, mis keris pikaldaselt hoogu, et see viimases kolmandikus siiski üles saada ning visuaalselt mõjusalt ja ülendavalt lõppeda.
Vabaõhuetendus tahab pakse värve, tuld, pauku, videot ja soovitatavalt ka hobuseid. Seda kõike nappis. Nagu ka head nalja või meeldejäävaid repliike, mida hiljem korrata. Vist korra sai südamest naerda.
Aga haapsallased käivad ikka. Ainuüksi sellepärast, et see on siinse teatrielu iga-aastane tipp. Paremat lihtsalt pole. Tasub ka tallinlastel tulla, sest etendusest tähtsamgi on hele vari linnusekiriku kabeli seinal, mis näitab end hirmu trotsivale kannatlikule ootajale. Nii nagu enamik häid asju elus juhtub vaid siis, kui neid väga soovime.