Mitte üksnes viljast

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Noad kanade sees». Ilo-Ann Saarepera ja Andrus Vaarik.
«Noad kanade sees». Ilo-Ann Saarepera ja Andrus Vaarik. Foto: Johan Elm

David Harroweri näidend «Noad kanade sees» (1995), mille on eesti keelde tõlkinud Anu Lamp, muugib inimeseks olemise saladust sõnade kaudu. Kuigi tegelasi on kolm, kaks eri määral elukogenud meest ja elu avastav noor naine, ei lase tekst end allutada triviaalsele armukolmnurgale, vaid kompab sügavamaid saatusehoovusi.

Lavastaja Johan Elm on saavutanud sisu ja vormi, nappide sõnade ja tinglike tegevuste koosmõju. Ma ei näinud lavastust Köismäe tornis, ent augustikuu lisaetendus loo sisuga ülihaakuva nimega Hobuveskis hingas igati loomulikult. Kunstnik Eugen Tamberg on loonud mõjusalt napi, karmi keskkonna. Silma torkavad raamatud möldri lauajala kõrval, kõik ühtmoodi helekandilised, vaid üks tüsetumedam. Alguses pidasin raamatuid puuklotsideks. Küllap nii kaeb ja kaetab möldri veidrust vaenulik küla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles