Mitte üksnes viljast

«Noad kanade sees». Ilo-Ann Saarepera ja Andrus Vaarik. Foto: Johan Elm

David Harroweri näidend «Noad kanade sees» (1995), mille on eesti keelde tõlkinud Anu Lamp, muugib inimeseks olemise saladust sõnade kaudu. Kuigi tegelasi on kolm, kaks eri määral elukogenud meest ja elu avastav noor naine, ei lase tekst end allutada triviaalsele armukolmnurgale, vaid kompab sügavamaid saatusehoovusi.

Lavastaja Johan Elm on saavutanud sisu ja vormi, nappide sõnade ja tinglike tegevuste koosmõju. Ma ei näinud lavastust Köismäe tornis, ent augustikuu lisaetendus loo sisuga ülihaakuva nimega Hobuveskis hingas igati loomulikult. Kunstnik Eugen Tamberg on loonud mõjusalt napi, karmi keskkonna. Silma torkavad raamatud möldri lauajala kõrval, kõik ühtmoodi helekandilised, vaid üks tüsetumedam. Alguses pidasin raamatuid puuklotsideks. Küllap nii kaeb ja kaetab möldri veidrust vaenulik küla.