/nginx/o/2019/04/01/11914391t1h4243.jpg)
31. august 2018, 23:32
/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel.
FOTO: Sander Ilvest
«Minu ema oli just lõpetanud kolmanda klassi, kui tuli teade, et tema ema – ehk minu vanaema – on Vorkuta laagris surnud. Nii jäi ta oma tädi hoolde. Omakaitses olnud tädimees oli juba 1945. aastal küüditatud, ent 1949. aasta märtsis jõudis järg tema pereliikmete kätte. Esialgu varjas minu vanatädi end metsas, aga kuna püssimehed valvasid kaks päeva tema kodu ja minu ema oli seal sisuliselt pantvangis, ei pidanud tal närv vastu. Kuna minu ema polnud kuhugi jätta, võeti ta kaasa. Mu ema kirjeldused loomavagunist...» ei suuda Kalle Vellevoog lauset lõpetada.
Ka Jaan Tiidemanni, kommunismiohvrite memoriaali teise arhitekti perekonna loost ei puudu sarnane kogemus. «Minu vanaisa arreteeriti 1951. aastal. Mu isa on rääkinud sellega seoses ühest mälupildist – pärast kohtuotsuse teatavaks tegemist hakkasid püssimehed isa ära talutama ja ainus, mida ta oma naisele ning 13- ja 16-aastasele pojale ütles, oli 25 pluss 5.» Pärast kuut aastat asumisel naasis August Tiidemann Eestisse, aga tema pojad ei saanud oma endist isa mitte kunagi tagasi.
