25 pluss 5 ehk kuidas sündis kommunismiohvrite memoriaal

Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel.

FOTO: Sander Ilvest

«Minu ema oli just lõpetanud kolmanda klassi, kui tuli teade, et tema ema – ehk minu vanaema – on Vorkuta laagris surnud. Nii jäi ta oma tädi hoolde. Omakaitses olnud tädimees oli juba 1945. aastal küüditatud, ent 1949. aasta märtsis jõudis järg tema pereliikmete kätte. Esialgu varjas minu vanatädi end metsas, aga kuna püssimehed valvasid kaks päeva tema kodu ja minu ema oli seal sisuliselt pantvangis, ei pidanud tal närv vastu. Kuna minu ema polnud kuhugi jätta, võeti ta kaasa. Mu ema kirjeldused loomavagunist...» ei suuda Kalle Vellevoog lauset lõpetada.

Tellijale

Ka Jaan Tiidemanni, kommunismiohvrite memoriaali teise arhitekti perekonna loost ei puudu sarnane kogemus. «Minu vanaisa arreteeriti 1951. aastal. Mu isa on rääkinud sellega seoses ühest mälupildist – pärast kohtuotsuse teatavaks tegemist hakkasid püssimehed isa ära talutama ja ainus, mida ta oma naisele ning 13- ja 16-aastasele pojale ütles, oli 25 pluss 5.» Pärast kuut aastat asumisel naasis August Tiidemann Eestisse, aga tema pojad ei saanud oma endist isa mitte kunagi tagasi.

On selge, et neid ja kümneid tuhandeid teisi sarnaseid lugusid tuleb kuidagi mälestada. Aga kuidas kujutada üheaegselt elu enne sõda, laagrites hukkunuid inimesi ja haava, mis on Eesti looduses ja ühiskonnas siiani? Kuidas kujutada kommunistliku terrori ohvreid, röövimata vaatajatelt võimalust mõtestada skulptuure ja neid ümbritsevat täpselt nii vabalt, nagu nende fantaasia ja silmaring lubavad? Ja kuidas teha seda kõike keset Nõukogude ning Saksa armee mälestus- ja matmispaika, nii et eesti rahval oleks sealsamas võimalik mõelda oma esivanematest ning et kokku moodustuks memoriaal kõikidele ohvritele, rahvusest olenemata?

Tagasi üles