Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
/nginx/o/2018/08/31/11341922t1h86a6.jpg)
«Minu ema oli just lõpetanud kolmanda klassi, kui tuli teade, et tema ema – ehk minu vanaema – on Vorkuta laagris surnud. Nii jäi ta oma tädi hoolde. Omakaitses olnud tädimees oli juba 1945. aastal küüditatud, ent 1949. aasta märtsis jõudis järg tema pereliikmete kätte. Esialgu varjas minu vanatädi end metsas, aga kuna püssimehed valvasid kaks päeva tema kodu ja minu ema oli seal sisuliselt pantvangis, ei pidanud tal närv vastu. Kuna minu ema polnud kuhugi jätta, võeti ta kaasa. Mu ema kirjeldused loomavagunist...» ei suuda Kalle Vellevoog lauset lõpetada.
Ka Jaan Tiidemanni, kommunismiohvrite memoriaali teise arhitekti perekonna loost ei puudu sarnane kogemus. «Minu vanaisa arreteeriti 1951. aastal. Mu isa on rääkinud sellega seoses ühest mälupildist – pärast kohtuotsuse teatavaks tegemist hakkasid püssimehed isa ära talutama ja ainus, mida ta oma naisele ning 13- ja 16-aastasele pojale ütles, oli 25 pluss 5.» Pärast kuut aastat asumisel naasis August Tiidemann Eestisse, aga tema pojad ei saanud oma endist isa mitte kunagi tagasi.
On selge, et neid ja kümneid tuhandeid teisi sarnaseid lugusid tuleb kuidagi mälestada. Aga kuidas kujutada üheaegselt elu enne sõda, laagrites hukkunuid inimesi ja haava, mis on Eesti looduses ja ühiskonnas siiani? Kuidas kujutada kommunistliku terrori ohvreid, röövimata vaatajatelt võimalust mõtestada skulptuure ja neid ümbritsevat täpselt nii vabalt, nagu nende fantaasia ja silmaring lubavad? Ja kuidas teha seda kõike keset Nõukogude ning Saksa armee mälestus- ja matmispaika, nii et eesti rahval oleks sealsamas võimalik mõelda oma esivanematest ning et kokku moodustuks memoriaal kõikidele ohvritele, rahvusest olenemata?
«Kui esimest korda siin käisime, nägime kevadel vaid säärikutes läbitavat soist ala, mida palistasid mõned kased ja lepad. Selle kõrval oli sõjaväelaslikult sirgete ridadena istutatud kuusik – nõukogude memoriaali üks osa, mis heidab sünget varju kõigele ümbritsevale. Tundsime, et vastukaaluks peaks siin olema midagi helget, kontrastset ja vaba. Näiteks päikeseline õunaaed,» meenutab Vellevoog.
Kui jõuluõhtul on kalmistud küünaldest valged, siis mida pidid tegema inimesed, kelle lähedased puhkavad nimetutes haudades kusagil Siberis?
Ja arvestades meeste tausta, on talutemaatika valimine ka igati loogiline. Arhitektina tegutsev ja EKAs õpetav Tiidemann on mõtestanud eestlaseks olemist oma talumajade, külade ja teedevõrgustiku muutumist käsitlenud uurimistöös. Vellevoog on aga majade projekteerimise kõrval tegutsenud avaliku ruumi ehk linnaväljakute ja peatänavate korrastamisega.
Üheskoos meeskonnaga, kuhu kuulusid ka sisearhitekt Tiiu Truus, graafiline disainer Martin Pedanik, maastikuarhitekt Lidia Zarudnaja ja rakendusarhitekt Martin Prommik, jõuti kiiresti arusaamani, et õunaaias peaks olema tseremoniaalne koht, kuhu argipäeval ja pidulikel puhkudel asetataks pärgi ja küünlaid. Ent plastiliinist ja papist makette tehes selgus, et Eesti talu õunaaias jätab obelisk või tseremoniaalne tahukas täieliku võõrkeha mulje.
/nginx/o/2018/08/31/11341909t1h5723.jpg)
Samal ajal mõtlesid arhitektid ka sellele, kuidas külastajad Pirita tee parklast üle pankranniku õunaaeda saavad. Kuna järsk trepp ei tundunud hea variant, otsustati raiuda kanal läbi paekivi. See tähendas seinte ehitust ja nii hakkasid arhitektid nende kõrguse ja pikkusega mängima. «Katsetasime eri lahendusi ja üks neist oli pikendada terrorit kujutavat musta seina kuni õunaaiani. See tekitas aias istuja jaoks mälestusmärkidele omase horisontaal- või taeva poole pürgiva mõõtme. See tekitas ka konflikti, sest süsimusta seinaga põrkub kodu sakraalsus, mida rõhutavad õunapuud ja helehallid betoonplaadid, mis mustri poolest kopeerivad talutoa laudpõrandat,» selgitab Tiidemann.
Kui aed ning 200 meetrit pikad ja ängistavalt kõrged mustad raudseinad koos ohvrite nimedega olid oma koha ja vormi leidnud, hakati mõtlema hukkunute kujutamisele. Kas suurendada fotot perekonnast keset taluõue ja asetada see musta seina taustale? Aga see ei jätaks külastajate fantaasiale kuigi palju tõlgendusruumi.
/nginx/o/2018/08/31/11341924t1h18de.jpg)
Ent siis tuli skulptor Kirke Kangro välja lihtsa, ent geniaalse ideega. «Mida rohkem me Kirke ootamatule pakkumisele mõtlesime, seda enam mõistsime, kui hästi haakub see meie koduaia teemaga. Lisaks esindavad need 20 000 roostevabast terasest mesilast kõiki hukkunuid ja nendest sülemitest tekkisid veel omakorda assotsiatsioonid Juhan Liivi ja Paul-Eerik Rummo tekstidega, mille katkeid memoriaalis kasutame,» meenutab Vellevoog.
Aga sellega seosed ei lõpe. Üks külastaja silmitses memoriaali kohal olnud sinist taevast, musta seina ja valget põrandat... Teine leidis, et must raud on jõhkra vägivalla rõhuv sümbol, mõjudes raudse eesriide või kartoteegikapina, mille riita laotud toimikutelt võib lugeda lakooniliselt inimese nime ja daatumeid. Samas võib paekivisse lõigatud pandust mõtestada ka haavana maapinnas, mis on ilmakaarte poolest täpselt ida-lääne ehk Rootsi ja Siberi suunal. «See, et üht memoriaali saab nii paljudel eri viisidel lahti mõtestada, näitab, et me tegime õigesti. Teadlikult sinimustvalget või ida-lääne suunda me sinna ei plaaninud, see kõik lihtsalt juhtus iseenesest,» ütleb Tiidemann.
/nginx/o/2018/08/31/11341915t1hf96b.jpg)
«Tõtt-öelda oleme tagasisidest isegi natuke ehmunud,» jätkab Vellevoog. «Tuttavad helistavad koju, et tänada, või tullakse tänaval juurde ja pistetakse käsi pihku. Sellist üdini positiivset reaktsiooni ei osanud me oodata. Kuniks seda memoriaali polnud, ei olnud ka võimalik näha, kui paljud inimesed siin käima hakkavad ja kui väga teda vaja on. Jah, digitaalselt olid need nimed ju olemas, aga kui jõuluõhtul on kalmistud küünaldest valged, siis mida pidid tegema inimesed, kelle lähedased puhkavad nimetutes haudades kusagil Siberis? Nüüd on neil vähemalt üks mälestamise koht.»
Tiidemanni sõnul ongi riigi ülesanne rajada oma inimestele ruumilise ja emotsionaalse mõjuga pidepunkte. «See on väga liigutav, kui näed siin inimesi, kellel on silmad niisked. Mulle on öeldud, et härdus tekib isegi siis, kui lähedane inimene pääses laagrist tagasi ja tema nime seinal pole. Aga see tähendab, et ruumil on koos teksti ja 20 000 hukkunu nimega mõju ning see on oluliselt suurem kui kodus arvutiekraanile kuvatud tekstil. Muidugi, eesmärk emotsiooni tekitada meil ju ka oli, ent see sai võimsam, kui arvasime.»
/nginx/o/2018/08/31/11341917t1h1e1e.jpg)
/nginx/o/2018/08/31/11341925t1h54d7.jpg)
Seetõttu võiks Eesti ajaloost rääkivate koolitundide kõrval õunaaeda tuua ka kõrgeid väliskülalisi, et riigipead saaks sinna ka ise mõne viljapuu lisada. Ja vähemalt mõelda ju võib, et ühel päeval teeb sellise kena žesti ka naaberriigi president...
Paraku toob reaalne argipäev arhitektid kahe jalaga maa peale tagasi, täpsemalt jalkamurule. Seda põhjusel, et kohe memoriaali taha peaks ehitatama 15 meetri kõrgune jalgpallihall, mis mõjuks ükskõik millise fassaadilahenduse juures musta seina kohal nagu võõrkeha. Vellevoogi sõnul ongi variante ainult kaks – kas ehitada hall mujale või uputada poolest saadik paeklindi sisse. Mis tegelikult saab, on poliitikute kätes.
- Kommunismiohvrite memoriaal avati 23. augustil, üleeuroopalisel totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäeval. Päeva tähistamine on ajendatud 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidest.
- 1941. aasta juunis ja juulis viidi Venemaale üle 10 000 inimese, neist 2578 olid lapsed. Enamik vangilaagritesse viidud meestest mõrvati või surid nad sunnitööl, tuhanded pereliikmed surid asumisel nälga või haigustesse.
- 1944. aasta sügisel põgenes Eestist 80 000 inimest. Läänemerel ja Saksamaa linnade pommitamistes suri neist 5000, üle 20 000 inimese toodi okupeeritud Eestisse tagasi ja tuhanded neist vahistati.
- 25. märtsil 1949 viidi Siberisse sundasumisele 7552 perekonda, kokku 20 702 inimest, peamiselt naised ja lapsed.
- Kommunistliku režiimi terrori ohvritena kaotas elu üle 22 000 inimese, üle 44 000 inimesel õnnestus vangistusest või asumiselt eluga pääseda.
- Kommunismi ohvrite memoriaal on jaotatud kaheks – teekond ja koduõu. Teekonda sümboliseerivatel raudseintel on tahvlid hukkunute nimedega. Kuna töö arhiivides ja dokumentidega jätkub, on algusest peale arvestatud, et seintele tuleb nimedega tahvleid juurde.
- Nõukogude terrori ohvriks langes 801 Eesti kaitseväe ohvitseri ja sõjaväeametnikku. Nende mälestuseks on memoriaalis samuti eraldi koht.
- Memoriaali arhitektuurse lahenduse kolmas autor on sisearhitekt Tiiu Truus, kelle disainitud on nii suur tseremoniaalväljak kui ka ohvitseride mälestusmärk.
- Tekstide paigutuse ja kirjatüübi eest kandis hoolt graafiline disainer Martin Pedanik, skulpturaalse osa - näiteks mesilastega - tegeles Kirke Kangro, õunapuud valis välja ja pani gruppidesse maastikuarhitekt Lidia Zarudnaja ning ohvitseride mälestusmärgi kuuliaugud ja pildid nende sees lahendas oma viimaseks jäänud tööna disainer Margus Triibman. Lisaks olid meeskonnas veel Martin Prommik, Kersti Nigols, Liis Voksepp, Annika Liivo ja Marianna Zvereva.
Allikas: memorial.ee
/nginx/o/2018/08/31/11341923t1h788f.jpg)