Veneetsia filmifestival: on, mida oodata!
Otse Veneetsiast

Rachel Weisz Yorgos Lanthimose uusimas filmis «The Favourite»

FOTO: Kaader filmist

Viimased aastad on puhunud Veneetsia filmifestivalile soodsas tuules. Just sellel festivalil võidutsenud filmid nagu «Vee puudutus» või «La La Land: California unistused» on toonud hiljem koju ka Oscarite tulva.

Tänavuste filmidega tõtt vaadates näib, et Veneetsia jätkab triumfifilmide lainel. Oscarite ennustamiseks on mõistagi vara, ent programm on märkimisväärne. Teiste seas on kavas linateosed režissööridelt nagu Yorgos Lanthimos, Luca Guadagnino, Ethan ja Joel Cohen, Damien Chazelle. Nimekaid tegijaid on küllaga ja punasel vaibal sähvivad kaamerad õhtust õhtusse.  

Yorgos Lanthimos on üks neist režissööridest, kelle puhul ei tea iial, mida oodata. Sel korral on Kreeka kino etaloniks saanud Lanthimos põhivõistluses oma esimese kostüümidraamaga «The Favourite». Ehkki viimane mõjub enam ühe ajastu – antud juhul 18. sajandi Inglismaa, paroodiana. Loo keskmes on kolme võimuka naise rivaalitsemine ja omavaheline tundemäng – filmimaailmas mitte just sagedane nähtus. Impulsiivne Anne (Olivia Colman) on Inglismaa kuninganna. Ehkki tegelikkuses juhib riiki tema parem käsi, Leedi Sarah (Rachel Weisz). Ja siis astub pildile Abigail (Emma Stone) – oma seisusest ilma jäänud noor naine, kes alustab teenijannana, ent leiab mooduse sotsiaalses hierarhias kõrgemale ronimiseks.

Filmi valmimiseks kulus ligikaudu üheksa aastat. Ja tulemus on võrratu. Säilinud on Lanthimosele omane tume oreool, ent omal moel on linateos helgem kui Lanthimose viimased teosed, «Püha hirve tapmine» ja «Homaar». Naiste trio on filmilinal rabavalt paeluv. Eriti põnev on jälgida Emma Stone’i, kes sedapuhku on eemaldunud oma tavapärasest ampluaast. «The Favourite» on üks neist filmidest, mille saabumist Eesti kinolevisse tasub pikisilmi oodata, et saaks sukelduda kullatud maailma, kus puhvvarrukatesse ja korsettidesse pressitud daamid sisemiste kuraditega maadlevad. Imeliselt groteskne kostüümidraama, mille sarnase suudab teha vaid Yorgos Lanthimos.

Teine režissöör, kellest ei saa ei üle ega ümber, on Luca Guadagnino. Itaalia režissööri eelmine film, «Kutsu mind oma nimega» oli sedavõrd sulnis, kui üks Itaalia suvekuumuses kulgev armastuslugu olla saab. Seda ootamatum on pööre õudusklassika poole – Guadaginio astub Veneetsias üles 1977. aasta õudusfilmi «Suspiria» uusversiooniga. Filmi keskmes on noor ameeriklanna Susie (Dakota Johnson), kes ühineb legendaarse Berliini tantsuakadeemiaga. Hetkel, mil tantusakadeemia uks avaneb, võime tunda, kuidas majas kõmisevad kurjus ja hullumeelsus.

Guadagnio «Suspiria» visuaalne keel on vastuoluliselt kaunis. 1970ndate aastate Berliini vaated, nõiduslikkust õhkav tantsukool ja tants ise. Viimane pole lihtsalt illustratsioon, vaid filmi keskne väljendusviis, milles peegelduvad äng, lootus, ihad. Ning ehkki tantsuakadeemias toimuv on kui verine kultus, on akadeemiasse sulgunud naistes midagi köitvat. Tõsiasi, et tänavuse Veneetsia filmifestivali põhivõistlusprogrammi filmide seas on vaid ühe lavastajaks naine, on tekitanud vastuolu. Samal ajal jääb festival silma rohkete kandvate naisrollide olemasoluga. Mitmed tänavused tippteosed on tõeline naiste tour de force. Ka «Suspiria».

Tilda Swinton, kellel on Dakota Johnsoni kõrval üks filmi pearolle, sõnas pressikonverentsil: «Kui tead, et režissöör, kellega sa töötad, on varemtehtust sama vähe huvitatud kui sina, siis oled turvalistes kätes.» Luca Guadagnino on üks neid režissööre. 

Rännates kunstilistelt radadelt Hollywoodi poole, tuleb mainida Bradley Cooperi režissööridebüüti «Täht on sündinud» («Star is born»). Viimane on järjekorras kolmas uusversioon 1937. aasta originaalist. Cooper ise kehastab filmis Jackson Maine’i – rockstaari, kelle karjäär pöörleb endiselt täiskiirusel. Ent pärast kontserti vajub Jackson auto tagaistmele ning loputab kurku viskiga. Alkoholismi lõksu jääva muusiku teed kohtuvad Allyga (Lady Gaga) – noore lauljaga, kes pole leidnud muusikamaailmas kohta, sest ei vasta standarditele. Viimasel on paralleele ka Lady Gaga enda karjääriga.

Cooperi käsitluses on midagi jäägitult liigutavat. Tegu on klassikalise Hollywoodi draamaga ning tundelõõma suunad on etteaimatavad. Ent see ei vähenda Gaga-Cooperi duo magnetilisust. Ehkki teisest puust, meenutab linateos oma tonaalsuselt veidi «La La Landi». Mõlemad filmid tuksuvad tunnetele. Ja mitte liialt turvaliselt, vaid jäägitult. Cooperi Jackson on üks paeluvamaid country-rock muusikuid, keda viimaseid aastad filmilinale on toonud. Ja Gaga – nagu ikka, on staar. Ka oma esimeses filmi peaosas, mille ta kannab välja suurepäraselt.

Ehk veidi ootamatultki on tegu ühe menukaima linateosega Veneetsia filmifestivalil. Ja viimane ei tule ainult publiku, vaid ka kriitikute suunalt. Cooperi-Gaga muusikalisele melodraamale võib Eesti kinolevis näha juba oktoobri algusest. On mida oodata!

Tagasi üles