Üksildane retk alasti inimeste seas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
«Ära puutu mind». Adina Pintilie üritab oma filmis näidata ilu, mille vaataja peaks leidam oma silmadest. FOTO: Kaader Filmist
«Ära puutu mind». Adina Pintilie üritab oma filmis näidata ilu, mille vaataja peaks leidam oma silmadest. FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

Berliini filmifestivalil Kuldkaruga pärjatud «Ära puutu mind» on rumeenia kineasti Adina Pintilie vapustavalt paljastav ja kartmatu sissevaade seksuaalsusesse. Konkreetsemalt räägib reaalseid füüsilisi vaegusi ning erisuguseid intiimseid olukordi kujutav film mitme inimese keerulisest suhtest iseenda kehaga.

Peategelaseks on keskealine Laura (Laura Benson), keda vaevab piinav hirm füüsilise läheduse ees. Head ettekujutust Laura elu piinarikkaks muutva probleemi olemusest pakub filmi algus, kus juhuslik meesprostituut tema ees voodil masturbeerib (nagu ühele söakale arthouse-filmile kohane, näeb akti täies hiilguses ka publik) ning Laura heidab pärast mehe lahkumist veel soojade linade vahele, tundes nii igatsust kui ka kadedust.

Muidu hea tervise juures oleva Laura kõrval figureerivad filmis veelgi koloriitsemad inimesed, sealhulgas varateismelisena alopeetsia tagajärjel kõigist karvadest ilma jäänud Tómas ning spinaalset lihasatroofiat põdev Christian, kes kumbki ei pelga iseennast näidata ning jagada isiklikke intiimsusega seotud mõtteid. Teemakäsitlus ei ole läbini pessimistlik ja lohutu, sest kuigi Christian on praktiliselt liikumisvõimetu, suhtub ta iseenda kehasse positiivselt, tõdedes näiteks, et tal on ilusad sinised silmad. Pintilie loodab muu hulgas läbi Christiani ja teiste julgete asjaosaliste mõtestada lahti ilu, mis filmi seisukohalt on lõppude lõpuks vaataja silmades. Keerulisest seisundist hoolimata ei ole Christian seejuures pooltki nii üksildane kui Laura, kelles äratab iga puudutus paanikat.

Tagasi üles