Helsingi südames Lasipalatsi taga saab näha huvitavat vaatepilti. Maapind on hakanud lainetama, siit-sealt kerkivad kivise maapinna seest suured kuplid. Suured katuseaknad vaatavad taeva poole nagu hiigelsuured klaassilmad.

Nende vahel sõidavad rulatajad; teised noored istuvad hiiglaslike kuplite ümber, võtavad suvepäikesest viimast ja ajavad omavahel eri keeltes juttu. On see Helsingis või mõnel teisel planeedil? Võib-olla polegi nii raske uskuda, kuid selle lainetava ulmemaastiku all, maa sees, asub üks Soome vägevamaid kunstimuuseume.

Maa-aluse Amos Rexi uhke maastikulahendus loob tunde, nagu viibiks sa teisel planeedil.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Laiem kooslus, mille kõige olulisemaks osaks see muuseum on, kannab nime Amos Rex. Uus keskus avati 30. augustil ning muuseumi juhi Kai Kartio sõnul on Amos Rexil olnud viie esimese päevaga juba üle 10 000 külastaja. Ka praegu ulatuvad huviliste järjekorrad ustest välja.

Üks osa Amos Rexist, Lasipalatsi on vana funktsionalistlik hoone, mis on ehitatud 1936. aastal Helsingi 1940. aasta suveolümpiamängude tarbeks. Kuna hoone pidi olema ajutine, anti tollal arhitektidele enam-vähem täiesti vabad käed. Ehkki mängud Teise maailmasõja puhkemise tõttu ära jäid, otsustati hoone tuleviku tarbeks siiski alles jätta. Nüüdseks on see juba omaette arhitektuuriväärtus.

Lasipalatsi hoone lööb pahviks oma võrratu funktsionalistliku arhitektuuriga.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Amos Rex on korraga muuseum, kino, kohvikute ja poodide kompleks. Kuid ennekõike on see omamoodi mosaiik. Nimi Rex tuleb vana Lasipalatsi hoone küljes asuva art deco-stiilis kinomaja Bio Rex nimest. Kui enamik 30ndatel ehitatud Soome kinosid on muudetud jõusaalideks või poodideks, siis Bio Rex näitab nüüd taas populaarseid art house’i filme – nii digitaalselt kui ka 70-millimeetrise lindi pealt.

Kui nimi Rex tuleb Lasipalatsi vanast kinost, siis nimi Amos tuleb Amos Andersoni nimest. Tegu on soome ärimehe, metseeni ja kunstisõbraga, kes lõi omal ajal sihtasutuse Konstamfundet eesmärgiga hoida Helsingis alati suurt kunstimuuseumi. Pikka aega tegutseski Yrjönkatu tänaval temanimeline kunstimuuseum. Kogu Amos Rex ongi finantseeritud selle sihtasutuse rahast.

Kui enamik 30ndatel ehitatud Soome kinosid on muudetud jõusaalideks või poodideks, siis Lasipalatsis asuv Bio Rex näitab nüüd taas populaarseid art house’i filme.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Kartio sõnul mõistis sihtasutuse juhatus umbes viis-kuus aastat tagasi, et muuseumi nüüdisaegsena hoidmiseks on neil vaja uusi ruume. Kuna sihtasutusel oli raha kõrvale pandud, otsustati luua uus muuseum. Konstamfundeti direktor Kaj-Gustaf Bergh oli see, kellel tuli mõte rajada uus muuseum Lasipalatsisse. Et vana Lasipalatsi maja polnud Helsingi linnaplaneeringu tõttu võimalik ümber teha, tuli Kartiol idee rajada uus muuseum hoopiski maa alla.

Ülesanne oli ambitsioonikas: «Me tahtsime kõige paindlikumat, kõige avatumat, kohanemisvõimelisemat näitusepinda, mida oli võimalik luua. Me tahtsime, et Amos Rex oleks koht, kus saaks kunstiga eksperimenteerida,» ütles Kartio.

Nii sündiski Lasipalatsi / Bio Rexi ning Amos Andersoni vana kunstimuuseumi ühendamisel Amos Rex.

Muuseumi direktor Kai Kartio sõnul on Amos Rex erinevate ajastute kohtumispaik.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Samas ei näe Kartio seda vana kunstimuuseumi jätkuna, vaid pigem millegi täiesti uuena. «Vana Amos Andersoni kunstimuuseum oli selle loo eelmine peatükk, see siin on midagi hoopis teistsugust. Me oleme oma ajaloo üle Yrjönkatus väga uhked, aga Amos Rex on mingis mõttes täiesti uus algus.»

Selle uue alguse plaanimine algas 2013. aastal, ehitus algas 2016. aastal. Töö oli küll meeletult raske, ent püsiti graafikus ja eelarves. Amos Rex läks maksma 50 miljonit eurot.

Ometi ei suutnud isegi Kartio ette kujutada, millise lahendusega Soome arhitektuurifirma JKMM välja tuli. «See maa-alune pind on hiiglaslik. Sellest ka need kuplid maa peal – meil pole all eraldavaid fikseeritud seinu, mis tähendab, et me võime interjööri iga näituse jaoks uuesti ümber teha.»

Amos Rexi maa-alune osa on kõik täiesti uus. Pildil sissepääs teamLabi näitusele.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Uus muuseum on tõepoolest hämmastav. See mõjub korraga kui unenägu ning kui tulevikku viiv kosmoselaev. Uhke, võimas ja ktooniline, uue kunstimuuseumi näitusepind on tõeliselt imetabane. Ühtlasi astub see ka väga huvitavasse dialoogi ülejäänud keskuse funktsionalistliku arhitektuuriga.

Oma avanäituseks on Amos Rex avanud jaapani kollektiivi teamLab’i näituse «Massless», mida on raske sõnadega kirjeldada. Näitus põimib omavahel kokku digitehnoloogia ja ürgse looduse; tühjuse ja värvid. See on küberneetiline zen-meditatsioon ehk teisisõnu näitus, mis toob välja muuseumikülastaja paratamatu põimituse teda ümbritseva uue maailmaga just seda kustutades.

Amos Rexi ühe avanäituse «Massless» lõi jaapani kunstiline kollektiiv teamLab, millesse kuulub üle 500 inimese. Töö «Mustad lained» mõjub kui küberlooduslik meditatsioon.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Näitusel on viis tuba, kus on vaatamiseks välja pandud järjest võimsamaks ja intensiivsemaks minevas järjekorras digitaalteosed. Esimene töö «Enso» näitab digitaalsel ekraanil ringi, mille joonistamine on zen-budismis meditatiivse praktikana kasutusel.

Teine töö «Mustad lained» mõjub aga täiesti hüpnootilise kõikehõlmava kogemusena. Tohututel ekraanidel näeb näitusekülastaja peeneid kiulisi merelaineid, mis mõjuvad korraga nii loomulike kui ka puhaste digitaalsete simulaakrumitena. Küberlooduslikud pikseleeritud merelained uhuvad tumedas toas korraga vastu elektrooniliselt kumavaid ekraane kui ka vaataja mälumaastikke, moodustades sealjuures peeneid fraktaale. Kõike seda saadab kaunis ja kurblik klaverimäng.

Näituse kolmas töö «Graffiti Nature» tuba jätkab natura ja cultura ühtevarisemise motiivil: siin siseneb näitusekülastaja ootamatult seebimulli-värvi tehisdžunglisse. Ruumi värvid annavad kõigele juurde psühhedeelse mõõtme. Tuba on tundepuutlik: kuhu ka ei astuks, hakkavad kasvama lilled otsekui orgaaniline grafiti. Toas strateegiliselt paigutatud peegligalerii avardab kirevat ja digitaalselt vohavat ruumi veelgi suuremaks, kui see juba on. Põrandal ja seintel lendavad liblikad, ronivad gekod ja sisalikud ning siin-seal võib aeg-ajalt hõljuda isegi mõni hiigelvaal.

teamLabi loodud interaktiivne ruum «Graffiti Nature» paiskab näitusekülastaja puutetundlikku värvidedžunglisse, mis avardab tema teadvust.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Neljas tuba ei allu kirjeldusele. Siin asub puhtalt kohaspetsiifiline, täpselt Amos Rexi jaoks loodud tohutu suur installatsioon «Valguseosakeste pööris», mille loomises lõi kaasa ilmselgelt meeletult palju inimesi. Omavahel segunevad sisemine ja välimine – üks muuseumi laeakendest, mis maapinnal on võtnud kupli kuju, on siin transformeerunud mustaks auguks (või päikeseks), mis kõike endasse tõmbab. Selle ümber liiguvad sinakad jõujooned ja muuseumikülastaja tunneb, kuidas ta selles hiiglaslikus koopas tühjuse ja valguse keskel triivib. Ta tunnetab kogu kehaga, mis tunne on olla omaette laeng ilmaruumi põhjatus suuruses. Selles on midagi kosmiliselt ilusat.

teamLabi spetsiaalselt Amos Rexi jaoks loodud tohutu installatsioon «Valguseosakeste pööris», milles segunevad sisemine ja välimine – üks muuseumi laeakendest on siin transformeerunud hiiglaslikuks mustaks päikeseks. Installatsiooni toime on meeliülendav. 

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Viimane töö kannab pikka pealkirja «Varesed ajavad vareseid taga ning neidki aetakse taga, ületades ruumi». Siin tekib muuseumikülastajal piklikus toas tunne, nagu viibiks ta korraga hiigelsuure linnuparve ja värve tootva suure masinavärgi sees. Töö mängib vaataja tasakaaluga, paigal olevad seinad pilluksid teda justkui ühele ja teisele poole ning kõige selle tulemus on omamoodi katarsis.

Mitmed teamLabi tööd Amos Rexis mängivad muuseumikülastaja ruumi- ja värvitajuga.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Näituse loonud jaapani kollektiivi teamLab kuulub ligikaudu 500 inimest, nende seas kunstnikud, programmeerijad, insenerid, animaatorid, arhitektid, kodeerijad jne. Näituse kureeris Kai Kartio ise. «Me ei ehitanud Amos Rexi ju tegelikult endale või oma põlvkonnale, vaid just nimelt tulevikule,» ütles ta. «Siin käib ka pidev dialoog uue ja vana vahel. Seda nii arhitektuuris, aga ka näiteks näituseprogrammis endas. Nii on meil siin väga, väga avangardsed kunstinäitused, aga siis nende sekka näitame me aeg-ajalt ka kunsti hoopis iidsetest kultuuridest, Muinas-Egiptusest näiteks. Või siis midagi 20. sajandi meistritelt – järgmisel aastal on meil Soome esimene René Magritte’i isikunäitus.»

Amos Rex on omamoodi mosaiik, kus kohtuvad tulevik, minevik ja olevik. Nii arhitektuuris kui ka näituseprogrammis.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Amos Rex avab uue näituse kolm korda aastas: suvel, sügisel ning uue aasta algul. Programm jaguneb laias laastus kolmeks: eriti nüüdisaegsed, tehnoloogiliselt eksperimenteerivad näitused, nagu «Massless». Siis 20. sajandi modernismi suuri meistrid (sealhulgas ka Soome, Eesti, Balti kunstnikud) ning näitused eriti vanadest kultuuride kunstist. «Siin käib ka pidev dialoog uue ja vana vahel.» ütles Kartio. «See on omamoodi kohtumispaik erinevatele ajastutele.»

Muuseumi juhi Kai Kartio sõnul ehitati Amos Rex nimelt tulevaste põlvkondade jaoks.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Amos Rex

  • Kunstikeskus Helsingis
  • Bio Rexi kino, Lasipalatsi hoone & uus maa-alune kunstimuuseum
  • Arhitektid: JKMM Architects – Asmo Jaaksi, Päivi Meuronen, Katja Savolainen, Freja Ståhlberg-Aalto
  • Eelarve: 50 miljonit eurot
  • Pilet: Tavaline 18€, Sooduspilet (õpetajatele, pensionäridele, sõduritele) 12€ Õpilastele, töötutele ja alla 30 aastastele: 5€ Alla 18 aastastele tasuta.

Lahtiolekuajad:

  • E 11 – 18.
  • T Suletud.
  • K 11 – 20.
  • N 11– 20.
  • R 11 – 18.
  • L 11 – 17.
  • P 11 – 17