Tiina Lokk
PÖFFi juht
«PÖFF sündis tegelikult väärtfilmide levitaja Filmimaxi raames, mis oli selleks hetkeks oma tegevust lõpetamas – Hollywoodi alternatiivsetele filmidele ei jagunud enam ekraaniaega. Üks põhjuseid oligi soov tõmmata festivali abil inimeste tähelepanu filmivaldkonnas toimuvale. Tahtsime, et inimesed hakkaksid küsima, kuhu on kadunud kinod, kuhu on kadunud erinevate riikide filmid ja mis on saanud eesti filmist... Toona soovitas üks parlamendiliige mul Pariisi kinno minna...»
«Alustasime faksiajal: kui faks hakkas nurgas põrisema, jooksid kõik kohale vaatama, mis sealt nüüd tuleb. Esimesed programmid olid olemas vaid minu peas. Mu töölaud koosnes tohututest ajakirjade ja kaustade hunnikutest. Mitmed mu kohvrid ja kotid läksid selle nahka, et vedasin koju kümnete kilode kaupa trükiseid, nii et sisikond ragises. See aga oli ju info! Muid allikaid meil ju polnud.»
«Kõige esimese festivali ajal olid mul külalistele pakkuda nii väikesed hotellitoad, et nad palusid delikaatselt endale järgmiseks korraks broneerida toad, kus nad ka ümber keerama mahuks.» (PÖFFi kataloog 2011)
Olle Mirme
1997. aastal teletudeng ja algaja filmiajakirjanik,
praegu Kanal 2 programmidirektor
«Eredaim mälestus seostub Aki Kaurismäkiga, kelle Tallinna saabumine oli minu jaoks nagu Kinojumala maa peale laskumine. Veelgi värvikamaks muutis selle kohtumise tõsiasi, et maestro oli sealjuures maani täis ja tema jutt pehmelt öeldes seosetu. Aga ega patune lihtsurelik saagi eeldada, et ta absoluutse geeniusega vaimselt sammu suudab pidada.»
Helmut Jänes
1997. aastal filmiajakirjanik, praegu PÖFFi pressijuht
«1. PÖFFi avamine toimus Tallinna Kinomajas. Mäletan, et näidati Mati Küti animafilmi «Põrandaalune» ja seejärel Aki Kaurismäki «Põgenevaid pilvi». Kaurismäki käis ise ka korraks saalist läbi, oli üsna joobakil. Ei mäletagi, kas ta pärast seda on veel PÖFFil käinud, meelde küll ei tule. Väike saal oli paksult rahvast täis, aga ega sinna vist üle 200 inimese mahtunud. Ekraani ette oli kuhjatud hunnikutäis monitore, mis näitasid mingit pilti. Arvatavasti seda, mis saalis toimus. Pärast filmiseanssi aga algas sealsamas saalis pisikene ilutulestik!
Päris glamuurne värk selle aja ja koha kohta. Järgmist PÖFFi ei teinud ma kaasa enam kõrvaltvaataja, vaid ühe korraldajana. Siis oli avamine juba Sakala keskuses umbes 800 inimese ees. PÖFF oli leidnud aastateks enesele kodu, mida on tore meenutada tagantjärelegi. Mis puudutab aga avatseremooniaid, siis eks need ole jäänud siiani vahvateks elamusteks kõigi oma äparduste ja kordaminekutega. Kes on ise kohal käinud, teab.»
Jaak Kilmi
1997. aastal filmitudeng, praegu režissöör ja produtsent
«Ma mäletan esimest PÖFFi, mis oli rohkem nagu Põhjamaade filmifestival, umbes sama hästi kui ungari või briti või prantsuse filmide nädalaid, mida oli toona kinomajas üsna sageli ja mida ma filmitudengina ka sagedasti külastasin.
Aga ega ma siis, 1997, veel aimanud, et juba järgmisel aastal on see täitsa tõsine rahvusvaheline festival, mis tehtud küll veel puhtast entusiasmist olematu rahaga (siis ma olin juba ka ise osa PÖFFist – MTÜ Tallinna Filmifestivali Pimedad Ööd tegevdirektor), ja veel veidikese aja pärast on see kasvanud hirmsaks mürakaks, ilma milleta ei kujuta keegi filmielu ettegi. Mis on loo moraal? Igast esmapilgul väikesest algatusest võib kasvada suur asi, eks!»
Aki Kaurismäki
1997. aastal PÖFFi külaline
Teil on olnud mitmeid kontakte Eestiga. Milline on teie nägemus Eestist?
«Pole muud vastust, kui et pea püsti. Soomes ollakse teatud segaduses, kas öelda Eesti või Viro. Kui oled Pekka või Poro, on see ükskõik. Igal juhul tuleb säilitada uhkus ja usutavus. Sellega on eestlased toime tulnud ja Soome pole sealjuures olnud hoopiski oma venna vääriline. Olen sageli häbenenud Soome pärast. Me pole venda aidanud nii, nagu oleks pidanud tegema. Kuid ärge meid kõiki hukka mõistke, põtrade hulgas on veel Pekkasid. Kindlustage endi piir. Igaüks teab, kus see võimalik vallutaja asub.» (Aki Kaurismäki vastab Soome Instituudis talle esitatud küsimustele, Eesti Päevaleht, 7. detsember 1997)
Aastal 1997, kui käisite oma filmiga «Põgenevad pilved» Tallinna Pimedate Ööde filmifestivali avamas, jäite eestlastele meelde kui purjus, ligipääsmatu ja sünge tegelane. Milline mälestus teile endale tollest üritusest jäi?
«Öö oli pime. Mäletan, et oli tore õhtu, aga kui kellelegi jäi illusioon joobest, siis ehk seetõttu, et ma pole harjunud sealsete eksootiliste jookidega. See on mingi arusaamatus. Sünge pole ma kunagi ja ligipääsetav olen alati.» (Kinoleht La Strada, nr 13, september 2011)
