Vaimutu vaikus ja valu Balleti «Keres» arvustus!

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tantsijad balansserisid balletis «Keres» oleva ja olematu piiril, näidates kõiges suurepärast kehakooli, liigutuste väljapeetud ilu. Esiplaanil Carlos Campo Vecino. FOTO: Tina Bychkova

FOTO: Tina Bychkova

Paljude pikemat aega tegutsenud koreograaf-lavastajate puhul võib vaataja enam-vähem aimata, mis teda uue lavastuse puhul ees ootab, ent Teet Kask oskab igas mõttes üllatada. Kahtlust pole vaid ühes: Kasel on lennukad ja julged ideed, millest ta oskab rääkida nakatavalt ja värvikalt; Kasel on oskus leida suurepärased kaastöötajad ning pakkuda midagi ootamatut.

Nagu seegi kord – kas pole julgustükk võtta balleti aluseks malemeister Paul Keres ning lavastuse juhtmõtteks Salo Flohri «Me ütleme Keres ja mõtleme Eesti, me ütleme Eesti ja mõtleme Paul Keresest». Kavaleht on täidetud meenutustega maletajast ning piltidega proovisaalist, mis kokku peaksid saama laval, et valmiks mitmekihiline lavateos, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100 aasta juubelile.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles