Vasakult paremale: Simon Williams, Sue Wallace, Gwen Taylor, Julia Foster ja Jeff Rawle.

FOTO: Manuel Harlan

Nad on väärikad või vähemalt püüavad olla (nii palju, kui see neile meenub) – enamik neist ikkagi inglased ju (ehkki ka see läheb enamasti meelest).

Ei, kõrgklassist nad ei ole, kuigi vähemalt ühe laps olevat kroonitud peadega kokku puutunud ning see on brittidele kõva sõna.

Aga nad on lõbusad, väga lõbusad, kui just ei tule peale raju maailmavihkamise hoog. Ent kui pime viha ei kärgata, tulevad üsna hästi meelde noorusaja laulud ja tantsusammud, mida nüüd üheskoos esitatakse.

Üle käopesa lendavad nad ka: tegevus toimub ühes Inglismaa hooldehaigla psühhiaatriaosakonnas, mille vanemõde – mitte küll Ratched, vaid õde Gilchrist – võtab endale kõigevägevama voli ning asub kergendama ühiskonna koormat ja niigi peatselt surevaid vanureid ise teispoolsusesse saatma.

Neeme Raud kirjutab juulis Londonis esietendunud Alan Bennetti viimasest näidendist «Allelujah!». Lavastuses mängivad eakad, ent äärmiselt kaasahaaravad näitlejad.