Kunstiteosed ei pea meeldima

Pjotr Pavlenski aktsioon Moskvas Punasel väljakul. Foto: SCANPIX

Oli tasane laupäevahommik rohetavas eeslinnas, kaugusest kumasid juba muruniidukite summutatud ja ühetaolised hääled, vaiksetel tänavatel liikusid esimesed noored isad oma kärudega. Võtsin värske keedumuna, purustasin ettevaatlikult tema sooja koore ning tasapisi õrna munavalge ümbert katkist orgaanikat eemaldades avasin värske Postimehe, mille trükivärvi järele lõhnavad tähed tõid meelde nostalgilised hägusate piirjoontega pildid kaugele selja taha jäänud minevikust.

Alustasin lugemist juhtkirjast, libistasin kiiresti pilgu üle ridade, kuni märkasin korraga kolmanda tulba alumises reas lauset: «Pavlenski oli kunstnikuna tühine ega leidnud endale muid mooduseid tähelepanu tõmbamiseks, kui end munandeid pidi tänavasillutise külge naelutada.» Panin muna käest, pühkisin võileivapudemed peopesadelt väikesele sinise randiga taldrikule ning tõttasin ülakorrusele arvuti juurde, et kirjutada toimetusele murelik kiri. Siin see kiri ongi.

Pjotr Pavlenski on sündinud 1984. aastal. Nooruses õppis ta Peterburis monumentaalkunsti, ent asutas seejärel hoopis sõltumatu veebiajalehe, mis oli pühendatud nüüdisaegsele kunstile poliitilises kontekstis. Järgnesid mitmed tähelepanu äratanud aktsioonid: esmalt õmbles ta kinni oma suu, seejärel mässis end ühe võimuorgani ukse ees okastraadist valmistatud kookonisse (tema vabastamine võttis märkimisväärse aja ning oli alles siis võimalik, kui kohale toodi aiakäärid), ehitas rahuliku Peterburi tänavale barrikaadi (kaasnes ka kummide põletamine ja trummide mängimine), lõikas psühhiaatriahaigla katusel ära oma kõrvanibu, pani põlema julgeolekuasutuse ukse ning jah, ühel novembripäeval istus ta alasti Lenini mausoleumi ette laotud kivisillutisele ning lõi läbi oma munandi naela, mille terav ots tungis külmade sillutisekivide vahele.