Vutiilma vilepuhurid

«Jalgpallimaailma skandaalid. Profijalgpalli räpane maailm». Foto: Raamat

Suvel, kui paljudele inimestele polnud mõtet ei helistada, ei kirjutada – jalgpall! MM! –, jäädi mõtisklema va vuti ja va olümpia üle. Kummastki midagi teadmata. Ühe puhul on tase, et 22 miljonäri, kes võiks endale tuhandeid nahkkerasid osta, ajavad miskipärast ühte taga. Teise puhul pole pea sedagi. Kunagi Gunnar Press kinkis mingi olümpiaraamatu, mille Õhtulehe vahva spordiosakond oli kokku pannud ja kust jäi ainukesena meelde, et on 312 olümpiaala.

See oli ammu, nüüd on kindlasti veel rohkem. Kes neid küll jälgida jõuaks. Kõlab nagu põhikohaga töö ja kuna tegelikkus on igasugusest kujutlusest alati ees, on kindlasti olemas jõuk, kes kõik ära vaatab. Kindlasti konspekteerib kah, mis juhtus. Niisiis sattus teos täiesti vale inimese kätte. Või, vastupidi, õige.

Sest kui see sattunuks tõsise jalgpalliinimese kätte, olnuks tagajärjed ettearvamatud. Vähemalt ühe mu sõbra puhul, kes pole lihtsalt vutihaige, vaid hakkaja mees ka veel, kui tema loeks läbi, paneks padavai FIFA peakorterisse möirgega «Püha jalgpalli nimel! Punane kaart sahkerdajatele!»