Vikerkaar loeb. Üks kohutav ja ligitõmbav lause

Suure ungari nüüdiskirjaniku László Krasznahorkai novell koosneb ühestainsast, umbes kaheteistkümne tuhande sõna pikkusest lausest, aga see ei peaks lugejat sugugi tagasi kohutama, sest nimetatud lause ise on igati ladus, ilma pikemate kõrvalepõigeteta edasi kulgev ja suurema vaevata jälgitav – kindlasti ka tänu heale tõlkele – ning selle sisse mahub teadvusevoolu tehnikas edasiantud tundeline ja kaasakiskuv lugu, milles üks endine saksa filosoofiaprofessor jutustab tühjas Berliini õllekas türgi taustatümpsu saatel ungarlasest baarmenile oma juhuslikust «loomereisist» Hispaaniasse Extremadurasse, kus tema küllakutsujad, kohaliku kultuurifondi abivalmid ametnikud ootavad, et ta kirjutaks oma muljete põhjal mingisuguse teksti, mis aitaks seda mahajäänud ja äralõigatud kolkapiirkonda moodsa maailmaga lõimida, ehkki läbipõlenud filosoof sobib sellise tellimustöö täitjaks kõigist mõeldavatest kandidaatidest küll kõige vähem, kuna ta on juba ammu kaotanud vähimagi usu mitte üksnes keele väljendusjõu ja sisukuse sisse – eks ole säärane usukaotus ju moodsa Kesk-Euroopa kirjanduse püsimotiive vähemalt Hugo von Hofmannsthali «Ühest kirjast» (1902) alates –, vaid isegi mõtlemise enese sisse, sest «kõik, mida me olemisest tunnetame, pole midagi muud kui hoomamatu ulatusega mälestusmärk tühisusele, mis end aegade lõpuni kordab» (lk 13), ning päevast päeva ühes ja samas Berliini baaris õlut trimbates on ta jõudnud äratundmisele, et juhuslikkuse asemel valitseb maailmasündmusi hoopis mingisuguse deemonliku «kavatsuse hais», aga sellegipoolest võtab ta – eelkõige rahalistel kaalutlustel – reisistipendiumi vastu ning satub oma Extremadura-nädala jooksul paarikümne aasta taguse loo peale tolle kandi viimasest hundist, kelle hukkumise asjaolude selgitamisest kujuneb võrdkuju meid eesootavale saatusele kiirteede ja uusarenduste kasvavas kõrbes, ning just nimelt säärane moodsa maailma ja selle lõpu lähedusest sündiv katastroofiaimus, mitte aga lausepikkus ega teadvusevool võib olla see, mis peaks lugejat Krasznahorkai klassikaliselt puänteeritud novellis kohutama – Krasznahorkaid on ju tituleeritud lausa «apokalüpsisemeistriks» ning sellise pealkirjaga essees (Vikerkaar 2015, nr 3) on Andrei Ivanov ungarlase varasemat loomingut esimest korda eesti lugejale tutvustanud –, aga mitte üksnes kohutama, vaid ka ligi tõmbama, sest maailmalõpus ja üldises hävingus on ju alati midagi sügavalt ülevat ja ligitõmbavat (Immanuel Kantki on öelnud, et mõttes kõigi asjade lõpust «on midagi sünget, sest see juhib meid justkui kuristiku servale, millest tagasipöördumine pole sinnavajunule võimalik, aga ka midagi ligitõmbavat, sest tagasikohkuvat silma ei saa peatada ikka ja jälle sinnapoole pöördumast»), eriti kui sellest kõneldakse nõnda küpses, tõsises, isegi meelelises stiilis, mis vältides literatuurset maneerlikkust või postmodernistlikku kerglust, kehastab pigem mingit kõrgemat laadi naturalismi ehk loomulähedust, ning asjaolu, et Krasznahorkai suudab oma vormieksperimentidega jätkata Kesk-Euroopa kõrgmodernistliku pessimismi kuninglikku teed ning mõjuda kõrbest, hävingust ja ettemääratusest kõneldes ometigi spontaanse, vaba ja tähendusküllasena – eks ole see asjaolu ju lootustandev märk, et suur kirjandus on võimalik veel ka kahekümne esimesel sajandil.

László Krasznahorkai
«Viimne hunt»
Tõlkija Reet Klettenberg
Loomingu Raamatukogu 2018
44 lk

Kommentaarid

Vikerkaar loeb. Üks kohutav ja ligitõmbav lause

Märksõnad