«Ainult surnud kalad lähevad vooluga kaasa»*

Don Quijote (Jonathan Pryce paremal) ja tema Sancho Panza (Adam Driver). Foto: outnow.ch

Terry Gilliami film «Mees, kes tappis Don Quijote» nõuab vähemalt keskkooli kirjandustundide paksust kultuurikihti. See pole kinohitt massidele, vaid pigem hõrk palake neile, kes on jälginud vana ja moodsa maailma kokkupõrget.

Filmi alguses näeme mõõdetava maailmaga kohanenud Tobyt, kes teeb, mida kästakse, ja saab selle eest priskelt tasutud. Teda ei huvita, mida ta teeb. Filmi lõpuks on Toby muutunud mees, kes teinud läbi keerulise sisemise rännaku, hinnanud ümber oma väärtused ning alustanud maailma muutmist iseendast.

Režissöör Terry Gilliam on tuntud pöörase käekirja poolest. Ja kuidas muud moodi ta saakski – on ju mees kuulunud Monty Pythoni stsenaristide ringi. Kes tunneb tema varasemaid töid, näiteks «12 ahvi» ja «Ratasel Las Vegasesse», saab täpselt seda, mida ootab: süžeepöördeid ning fantaasia ja reaalsuse laupkokkupõrkeid. Järjekordne tõdemus, et teekond on üldiselt kohale jõudmisest olulisem, antakse veel kaubale peale. Ja kõike seda algmaterjalile kohaselt – Miguel de Cervantese «Don Quijote» – pinges romantika võtmes.