«Mul on lubatud etendusel magama jääda, aga mitte lahkuda»

Alissija-Elisabet Jevtjukova sai konkursi korras üheks aastaks elukutseliseks teatrivaatajaks. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Eelmisel aastal kuulutas Kinoteater välja konkursi, et leida eksperimendi korraldamiseks inimene, kes on väga vähe teatris käinud. 450 kandidaadi seast osutus väljavalituks Valgast pärit 21-aastane Alissija-Elisabet Jevtjukova. Alissijal, kes oli varem teatris käinud vaid kaks korda, tuleb selle aasta jooksul ära vaadata kõik Eesti professionaalsete teatrite uuslavastused ning jagada oma muljeid avalikus teatriblogis. Usin teatriskäija saab selle eest kultuuritöötaja miinimumpalka ehk 1150 eurot kuus. Eksperimendi eesmärk on näha, mida teeb kunst inimesega ehk kui palju teatrit on liiga palju. Päeval, mil Alissijaga rääkisin, oli ta ära näinud 120 etendust.

Üks eksperimendi nõudeid oli see, et osaleja oleks teatris käinud väga vähe, kui üldse. Samas on teatrit igal pool, sealjuures ringi rändav suveteater. Kuidas oled sina teatrist n-ö pääsenud?

Valgas ei ole meil oma teatrit ja perega polnud teatriskäimise harjumust või mõtet, et teater on tore. Pigem käisime kontsertidel, kinos ja kõikjal mujal. Isiklikku huvi polnud samuti. Kui koolis mindi teatrisse, siis läksin parema meelega jalutama.

Kui palju olid kursis teatrikriitikaga?

Vahepeal üritasin õppida paremini kirjutama. Tahtsin olla professionaalsem, aga siis mind veendi ja üritasin ka ise endale selgeks teha, et mind võeti selleks, et kirjutaksin värskelt ja omamoodi. Sellel on olnud palju erinevaid perioode.

Palun seleta need perioodid lahti.

Kõige madalam hetk on nüüdseks läbitud. Alguses kirjutasin kohe pärast igat teatrietendust. Kokkulepe oli, et pidin postitama ööpäeva jooksul. Kuskil kolm kuud suutsin, aga kui märtsis hakkas olema kaks teatrietendust päevas, siis see oli väga karm. Olin väga väsinud ja ei viitsinud ning siis plaanisin ühe koolitusreisi kõigele otsa. Pärast seda ei jõudnud üldse kirjutada ja tahtsin ainult puhata.