Millised me, eestlased, oleme?

Vuntsidega naised, aga ikkagi on naljakas. Nargeni ja Eesti Draamateatri ühistöö «Isamaa pääsukesed», laval näitetrupp Virmalised (Marta Laan, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Teele Pärn ja Ester Pajusoo). Foto: Siim Vahur

See, et Aivar Mäe teab, kus on Kanuti Gildi saal, ning käib seal etendusi vaatamas, on juba suur asi. Nii tõdes Kristiina Alliksaar Draama festivalil toimunud EV 100 teatrisarja «Sajandi lugu» vestlusringis. Tuleb Ugala juhiga nõustuda, rahvusooper Estonia juhi silmaringi avardamine on kindlasti väärt tegu. Aga õnneks pole see 22 teatri koostöö ainus tulemus.

Küsimusele, kas «Sajandi lugu» on õnnestunud projekt, vastan artikli lõpus (kust leiab ka minu isikliku tabeli). Etteruttavalt olgu öeldud, et pärast kõigi 13 lavastuse vaatamist Draamal ei hüüa ma enam ahastuses: «Eesti teater, mis sa teed?» Täpselt nii nagu Eesti teatris oli ka selles sarjas läbikukkumisi – Eesti teatris leiab aga igas lavastuses alati midagi head –, kunstilisi õnnestumisi ja keskpärast jura. NB! Kunstnike-stsenograafide käekiri on mitmekesine, kõrge on ka muusikalise kujunduse tase. Häid näitlejatöid leidus samuti igas lavastuses.

Mis lugu meile räägitakse?

Draama festivali väliskülaliste, eriti Läti ja Leedu teatriekspertide-kriitikute hinnangul on eestlased vabad kannatusnarratiivist või vähemasti vabamad, kui nende koduriigis ollakse. Pärast Eesti juubeliks valminud lavastuste vaatamist (paljusid kaks korda) on mul raske nendega nõustuda. Me oleme väga kinni oma minevikus ja ohvri rollis. «Sajandi loos» puudus kangelaslugu, samuti edulugu, pea kõigi lavastuste tegelasi kummitas minevik, nad ei olnud oma ajas ja ruumis vabad.

Aga milline siis see eestlaste ja Eesti kuvand on? «Sajandi loos» eelistati vaadata maailma väikese ehk lihtsa inimese silme kaudu, suure osa lavastuste tegevus toimus maal või väikelinnas. Tallinna oli toodud kahe lavastuse tegevus, seda siis 70ndatest rääkivas «Hipide revolutsioonis» ja 80ndate lavastuses «Enne meid oli veeuputus». Viimases oli ära nimetatud ka linnaosa: Õismäe.

Mida lähemale tänasele päevale, seda muserdavamaks muutus eestlaste eluolu pilt, lavalt hakati pakkuma argirealismi koos vaesuse ja mitmesuguste sotsiaalprobleemidega. Taasiseseisvumisaegses Eestis on vähe rõõmustavat, inimeste elutingimused on armetud, üksteist petetakse ja püütakse nahka üle kõrvade tõmmata. Lavastustes rõhutatakse peaaegu loosunglikult, et võimupositsioonil on ebaeetilised närukaelad, raha on ka vaid pahadel.

Särasilmil tulevikku astuvad noored olid fookuses 50ndatest, 70ndatest, 80ndatest ja 90ndatest rääkivates lavastustes. Ent sära tuhmistasid võõrvõim või vanema põlvkonna vaated ja arusaamad. Kõige optimistlikumad (oma eluga rahul ja vabatahtlikult vooluga kaasa minevad) olid 80ndate noored.

Viimasest kahest kümnendist rääkivate lavastuste tegelaste vanus kasvas hüppeliselt, nii «Miljoni vaate» kui ka «Isamaa pääsukeste» tegelaste esimesest juubelist olid juba möödas mõned head aastad. Tõsi, mõlemas olid ka noored, kuid loo keskmes siiski elu näinud inimesed. Ja nad ei pidanud sellist pensionipõlve, mida meile Hansapanga reklaamis on näidatud.

Kokkuvõtvalt võib järeldada, et mehed Eestis on üks hädapätakate kari, nad on saamatud/joodikud/narkarid või armukadedad pealekaebajad või on nad lihtsalt Soomes tööl või on punased või… noh, eeskujuks on neid raske seada. Enam-vähem normaalset meest kujutas vaid MIMi ja Estonia ooper ja sellekski oli Lennart Meri (ka lavastusest «BB ilmub öösel» leiaks ehk kedagi).

Ühe tõde on nõukogude ajalehes, teise oma Taluperenaise ajakirjas, kolmanda oma aga Kaarnakivis. Hetk «Kaarnakivi perenaisest», fotol näitlejad Lauli Otsar ja Markus Habakukk. Foto: Siim Vahur

Naised see-eest on need, kes usuvad õigetesse väärtustesse ja saavad vaatamata kõigele hakkama. Eriti ilmekalt näitas seda «Isamaa pääsukesed», see kohati groteskne ja minu silmis üdini irooniline lavalugu võiks saada uueks «Eesti matuseks». Pedajase lavastust oli korraga valus ja naljakas vaadata. Naerad ja tunned häbi. Kindlasti pole igas vallas nii värvikaid tegelasi, kui Maria Klenskaja või Ülle Kaljuste mängisid, aga 40-aastaseid perepoegi, kes ema käest õlle jaoks taskuraha saavad, leidub küll.

Üllatav on, et kui narkoteema käis läbi kahest lavastusest («Hipid» ja «Puudutada kuud»), siis alkoholismi puudutaski vaid «Isamaa pääsukesed» (lavastuses «Enne meid oli veeuputus» mainiti ühe lausega, et üks vene sõjaväelane jõi end surnuks, venelaste või muulaste teema polnud üheski lavastuses läbivaks).

Konflikt, head ja pahad on vajalikud mõjuva loo jutustamiseks, kuid siiski on üllatav, et meie taasiseseisvumisaega ainult raha (puudumise) ja «kaotajate» kaudu näidati. Kindlasti ongi lähiajalugu, millega kõigil vaatajatel oma kogemus, keeruline üldistada ja olulist üles leida. Aga ma ei tea, kas suurem põhjus on tegijate hirm muutuda riiki kiitvaks ehk kroonulikuks või nad tunnetavad teatavat ühiskondlikku tellimust: et raha ja võim peavad olema automaatselt negatiivselt märgistatud või vähemalt naeruvääristatud.

«Hipide revolutsioon» Foto: Gabriela Liivamägi

Selge narratiiviga lavastustes oli vaataja eest ära otsustatud, kes on õiged ja kes on valed. Eriti head näited näpuviibutamislavastustest on «Hipid» ja «Puudutada kuud», viimast võiks võrrelda Hollywoodi (noorte)filmi tüüpsüžeega, kus siiras ja süütu noor neiu kohtub halvale teele läinud noormehega, armub temasse ja tänu neiu puhtusele soovib ka noormees end parandada. Naiivsusekategoorias oli see lavastus tugev.

Midagi pole teha, aga Andrus Kivirähk on meister ja tema näidendite põhjal tehtud lavastustes on pahad korraga head ning head pole ka ideaalsed ehk tema maailm on lihtsustatud, kuid mitte üheselt must-valge.

Tervet ja õnnelikku perekonda pakkus vaid Vene Teater oma utoopiatega lavastuses «Tuleb/ei tule». Kusjuures Artjom Garajevi lavastus sobis suurepäraselt kõnealust «Sajandi loo» sarja lõpetama – Vene Teater kinkis Eestile rahvusromantilise, igatpidi ülevoolavas külluses kujutluse tuleviku Eestist, nad vabastasid meid mineviku kummitustest.

Minule mõjus «Tuleb/ei tule» iroonilisena, võrdleksin seda lavastust isegi «Tujurikkuja» pilguga eestlastele. Eks ole ehmatav ja võib-olla isegi raske tunnistada, kui kinni me oma seelikutriipudes ja sõlgedes ja linastes ürpides või hernesupis/verivorstis oleme. Aga oleme. Vene Teater asetas eestlaste, aga ka eestimaalaste ette peegli, ning see pilt oli naljakas ja tabav. Tähelepanuväärne oli ka Rosita Raua hullamine kostüümidega (150 kostüümi!) – hindan pidusid, kus laualt ei lõppe toit enne hommikut, sest kui tähistada, siis ikka lusikaga kalamarja süües! Seda viimast Vene Teater tegigi.

Tõsi, iseseisva lavastusena, ilma «Sajandi loo» sarja raamistikuta võib Vene Teatri lavastus mõjuda arusaamatuna, lausa õela pilkena eestlaste rahvatantsusammulise maailma pihta. Tahaks väga näha Venemaalt tulnud turisti, kes otsustaks tutvuda meie teatrikunstiga ning ostaks ilma igasuguste eelteadmisteta pileti just lavastusele «Tuleb/ei tule». Võin kihla vedada, et ta arvaks, et Vene Teatris on hulluks mindud, sest sellist sinimustvalget vahtu klopitakse tavaliselt ainult ülimalt pidulikel, isetegevuslikel aktustel. Minule mõjus kõik kokku tänu oma absurdsusele, liialdustele ning pärast nädal aega kestnud kannatusloo-teatrimaratoni ootamatult lustakalt.

EV 100 teatrisarja tugevaim lavastus oli «BB ilmub öösel» Ivar Põllult ja Mart Kolditsalt, seda kinnitab ka 2017. aasta parima lavastuse tiitel. Foto: Gabriela Liivamägi

Nähtud lavastustest võib järeldada, et üks enesekuvandi olulisi tugisambaid on peale küüditamise-taasiseseisvumise kindlasti ka rahvatants, mis oli tähtsal kohal nii 80ndate kui ka 90ndate lavastustes, kuid riivamisi käis läbi ka teistest lavalugudest. Üllatuslikult on meile oluline ka ballett (vähemalt kahes lavastuses), kuid samas näiteks sporti mainiti vaid tuleviku Eesti lavastuses (ei pea muretsema, meie vehklemisnaiskond on edukas ka saja aasta pärast!).

Ei hakka siin nimetama kõiki sümboleid ja teetähiseid, mida tegijad ajaloost välja noppisid, aga olgu öeldud, et eestlased söövad kartulisalatit ja viinerit. See, et kartul nagu ka must leib on meie identiteedi osa, pole üllatav, kuid et 90ndate ja 2000ndate pidulaualt leiab viinerid, see pani pisut kulmu kergitama küll. 80ndatest jäid kõlama veel vahvlid (ootuspärane), aga ega rohkem toidule suurt tähelepanu pööratud. Toidu puudumist, aga ka nälga puudutati 80ndatest ning küüditamisjärgsest ajast rääkinud lavastustes küll.

«Kaarnakivi perenaine» ja «Ehmatusest sündinud rahvas» aga kinnitasid eestlaste loodus-usku ja usku endasse kui väljavalitud rahvasse: külmunud kartulid saab maast kätte võluvõimega linnumuna kaasabil ning Lennart Meriga kohtus mees, kes oma silmaga nägi, kuidas meteoriit Saaremaale kukkus. Ja see tundub usutavam kui viinerid 2000ndate aastate pidulaual. Eks me ole üks tondirahvas, nagu Kivirähki tegelane ütleb.

Turvalised valikud

Ajalookäsitlustes mindi turvalist teed, uusi teemasid või vaatenurki pakkusid lavastused vähe. Üks suuri erandeid oli Sõltumatu Tantsu Lava ja kadrinoormetsa «Rännakud. Tõotatud maa», mis tõukus 1920. aastal toimunud suurest eestlaste väljarändest Brasiiliasse. Ootamatu «BB ilmub öösel», kus osa tegevust toimubki hoopiski Soomes ja mitte-eestlastega (Bertolt Brecht ja tema naised), näidates nii, et Eesti on tugevasti seotud mujal toimuvaga, ent suures pildis oleme väike tolmukübemeke.

Tunda oli, et tegijaid kammitses etteantud kümnend, pea kõik tegid hüppeid ajas, vaadati minevikku (lemmikteemad: küüditamine, Vabadussõda, Päts) ja tulevikku (lemmikteema: taasiseseisvumine).

Omamoodi on kahju, et tegeleti küll Eesti ajalooga, kuid Eestit ei asetatud laiemasse, n-ö Euroopa või maailma kontekstki. Samuti libiseti analüüsist mööda, piirduti pigem kronoloogilise äramärkimisega. Nagu üks väliskülaline tabavalt märkis, olid lavastused entsüklopeedilised. Täiesti erandlik on selles reas NO99 «Revolutsioon», kus pole võimalik panna näppu peale mitte ühelegi konkreetsele ajaloosündmusele, ja see on korraga nii selle lavastuse pluss kui ka miinus.

Jaak Kilmi ja Kiur Aarma debüütlavastus «Enne meid oli veeuputus» taotles entsüklopeedilis-kronoloogilise vormi poolest dokumentaallavastuse staatust. Kuna ka minu lapsepõlv jääb 1980.–1990. aastatesse, siis pakkus see ohtralt äratundmisrõõmu, kuid tegelikult jäi tükk puhtalt ümberjutustavaks. Tähelepanek: vaataja lapsepõlve ja noorust kujutatavate lavastuste suhtes ollakse vähem kriitilised, tööle hakkab andestav nostalgiapilk, mis vaatab jutustamisteatri vormile läbi sõrmede.

«NO33 Revolutsioon» Foto: Tiit Ojasoo

Nii nagu ajaloo käsitlemises, oldi ka lavakeele-vormi valikul konservatiivsed. Ka siin on erandid «Revolutsioon» ja «BB», ent kui vaadata neid lavastusi Von Krahli, Tartu Uue Teatri ja NO99 kontekstis, siis tuleb tõdeda, et tulemus on ootuspärane ja tuttav. Üheks märksõnaks «Sajandi lool» võibki pidada oma publiku tunnetamist. Oma vaatajaga on arvestanud näiteks Rakvere, Endla, NUKU, Eesti Draamateater, Vana Baskini Teater – nende teatrite juubelilavastused sobituvad repertuaari ning kui koostööpartnerite graafikud lubavad, võivad näiteks «Puudutada kuud», «Kaarnakivi perenaine», «Enne meid oli veeuputus», «Isamaa pääsukesed» ja «Miljoni vaade» mängukavas olla üks-kaks (või kaugemgi) hooaega.

Kolmeteistkümnest lavastusest seitse on teinud teatrite kunstilised juhid: Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper, Tiit Palu, Aare Toikka, Ivar Põllu/Mart Koldits, Peeter Raudsepp, Elmo Nüganen, Priit Pedajas. Nad kõik on hinnatud lavastajad, kuid vana tõde on, et repertuaariteatrites teeb lastelavastusi ja komöödiaid ehk tellimuslavastusi kunstiline juht.

Kui võrdluseks tuua EV100 filmiprojekt, siis riigi juubeli puhul näeme mitme täispika mängufilmi režissööri debüüti – EV100 filmid valiti välja anonüümse konkursiga, teatrite juubeliprogrammi idee töötasid välja teatrite juhid. Selle näitega ei taha ma midagi muud rõhutada, kui seda, et on olemas erinevad lähenemised.

Teatrimaailmas on ütlus, et lavastaja on täpselt nii tugev kui tema viimane lavastus. See lause on võib-olla ebaõiglane, aga minul oli küll intrigeeriv vaadata, kuidas need eespool nimetatud lavastajad üsnagi võrdsetes tingimustes hakkama said.

Kui rääkida veel arvudest, siis kahe näidendi autor on Andrus Kivirähk, lisaks on dramaturgidena/teksti autoritena kaasatud juubeliprojekti Indrek Hargla, Urmas Lennuk, Paavo Piik, Mari-Liis Lill, Laura Kalle, aga ka Mati Unt ja Hasso Krull ning Vladimir Wiedemann. Üsna uhke nimekiri.

Saalid tühjad

Nii hõredate ridadega Draama festivali mina oma teatrimälust ei leia. Samas kinnitati, et festivalikülastajate koguarv on võrreldav eelmiste aastate arvuga. Ent siiski oli kurb näha, et Eesti uut ooperit, Estonia ja Kanuti Gildi SAALi koostöölavastust «Ehmatusest sündinud rahvas» mängiti pooltühjale saalile. Estonia pole ju Tartus väga sagedane külaline ja kindlasti pole tegemist lavastusega, mida ei tasuks vaadata.

«Miljoni vaade» Foto: Siim Vahur

Publikupuudus kummitas pea kõiki EV 100 lavastusi (erandiks «Miljoni vaade» ja «Isamaa pääsukesed», mis müüdi esimese tunniga välja). Üks põhjusi on kahtlemata see, et nii mõnigi EV 100 lavastus oli saanud negatiivset tagasisidet nii meedias kui ka nn külatelefonides, samas mõjutas tänavust festivali seegi, et pea kõik Draama korraldajad olid suvel hõivatud Narvas Tartu Uue Teatri lavastusega «Kremli ööbikud». Ja nii nagu Tiia Sippol eelmise aasta teatristatistikat analüüsides tõdes: teatrivaatamise piir on käes, teatrid peavad publiku saali meelitamiseks tegema rohkem tööd. Iseenesest müüvad vaid vähesed tükid.

Vaatamata leigemale publikuhuvile oli kõigi EV 100 lavastuste näitamine ühel nädalal tänuväärne ettevõtmine, sest see annab võimaluse vaadata neid ühtse tervikuna ning omavahel (värske mäluga) kõrvutada.

Küsimusele, miks EV 100 teatriprogramm oli vaatamata üsna keskpärasele kunstilisele tasemele siiski õnnestumine, on lihtne vastus. Kasutades Ivar Põllu sõnu: just need 13 lavastust andsid absoluutse läbilõike praegusest Eesti teatrist. Vähetähtis pole ka Kristiina Alliksaare väljaöeldu. Vestlustes selgus, et teatriinimesed ise usuvad, et teatritevaheline koostöö nüüd alles lahti läheb, et nähtud lavastused on algus.

Heili Sibritsa isiklik edetabel

1. «BB ilmub öösel»

1940.-1950. Von Krahli Teater ja Tartu Uus Teater

Elamuslik lavastus Ivar Põllult ja Mart Kolditsalt, mis põhineb Mati Undi romaanil ja dokumentaalmaterjalidel. Kunstnik Kristiina Põllu on loonud lummusliku maailma Tapa raudteejaama, kus segunevad eri ajad ja ruumid. Tugevate rollidega (näiteks Henrik Kalmet) terviklik lugu, kus kohtuvad Eesti ajaloo olulised tegelased. Nõiduslik on kolme Libahundi-Tiina stseen Maarja Jakobson, Kristel Leesmendilt ja Maarja Mitilt. Lustliku vahepala pakub ootamatu moedemonstratsioon. Lavastus asetab Eesti suurde pilti.

2. «Isamaa pääsukesed»

2010.-2020. Eesti Draamateater ja Nargenfestival

Priit Pedajase ja Andrus Kivirähki uus «Eesti matus». Eesti Draamateatri trupp särab, on näha, et näitlejad naudivad materjali ja laval olemist, tähelepanuväärsed rollid Maria Klenskajalt, Ülle Kaljustelt. Jaburnaljakad muusikalised vahepalad Tõnu Kaljustelt ja Tõnis Kõrvitsalt. Kivirähki näidend pole mõeldud vaid ühekordseks kasutamiseks,

L

äti ja Leedu teatrikriitikute hinnangul näiteks sobib ka nende koduriikide lavadele.

3. «Kaarnakivi perenaine» 

1950.-1960 . Endla ja Kuressaare Linnateater

Peeter Tammearu ja Andrus Kivirähki koostöös sündinud tugev lavastus võtab väga professionaalselt kokku vaatluse all oleva kümnendi. Tugevad rollid kõikidelt näitlejatelt, napp, kuid sümbolitest pungil lavakujundus.  

4. «NO33 Revolutsioon»

1910.-1920. NO99 ja välispatrnerid 

Terviklik, esteetiliselt võimas ning tänast päeva puudutav lavastus Ene-Liis Semperilt ja Tiit Ojasoolt. Laval on pinget.

5. «Enne meid oli veeuputus»

1980.-1990. NUKU ja Vaba Lava 

Minu aeg. Kui teile meeldivad Jaak Kilmi ja Kiur Aarma koostööfilmid, siis meeldib ka lavastus. Lapselik vaade murrangulisele ajale, tugev lavakujundus, head näitlejatööd.

6. «Tuleb/ ei tule»

2020. aastad –.  Vene Teater ja kooliõpilased 

Ootamatult sinimustvalge, tugevalt üle võlli utoopiad. Palju tabavaid ja häid kilde. Tõeline priiskamine kostüümidega. Võrratu muusikaline kujundus (helilooja Aleksander Žedeljov, laval bänd Modulshtein). Lavastaja Artjom Garejevilt tore punkt sarjale.

7. «Puudutada kuud»

1990.-2000. Rakvere Teater ja Fine 5 

Hea näide õnnestunud koostööst, kus mõlemad teatrid andsid endast parima osa ning täiendasid teineteist. Peeter Raudsepa ja Urmas Lennuki jutustatud lugu mõjub oma naiivsues noortekana. Anneli Rahkema rahvatantsuõpetaja on tabav karikatuur.

8. «Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas»

1960.-1970. Rahusooper Estonia ja Kanuti Gildi Saal

Tunnustada tuleb Estoniat, kes julges oma maja ja trupi anda MIM-projektile, kõige rohkem eksperimenteerinud lavastus. Ei haakunud minu maitsega.

9. «Sirgu Eesti»

1930.-1940. Labürintteateriühendus G9 ja VAT Teater 

Näitlejad pingutasid, andsid endast maksimumi, kuid lugu oli liiga pikk ning lagunes koost. Meelde jääb Elina Reinoldi Laidoner oma hobusega.

10. «Miljoni vaade»

2000.-2010. Vana Baskini Teater ja Tallinna Linnateater 

Elmo Nüganen pani särama Egon Nuteri. Trupp mängib erinevates registrites. Paavo Piik on kirjutanud universaalse, kuid etteaimatava loo, see on suurim üllatus. Polnud naljakas, kuigi püüti nalja teha.

11. «Hipide revolutsioon» 

1970.-1980.  R.A.A.A.A.M. ja Ugala

Ei usu! Ei usu! Nii võltsi mängu pole ma ammu teatris näinud. Teine vaatus tugevam (näiteks hullumajastseen, kus Luule Komissarov karuga kõnnib on väga tugev), aga see ei päästa. Lavastaja Juri Kvjatkovski. Õpikunäide heast ideest, mis ei teostu.  

12. «Maarjamaa laulud» / «Tõotatud maa»

1920.-1930.  Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Vanemuine 

Suurepärane näide läbikukkunud koostööst. Kokku ei saanud Vanemuise inimesed maja sees ega ka Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Lava, tulemuseks kolm lavastust ja neli nägemust: «Tõotatud maa» kadrinoormetsalt, «Maarjamaa laulude» esimene vaatus Tiit Palult, teine vaatus Ruslan Stepanovilt ja kunstnikutöö (Silver Vahtre). Ühine osa puudub. Tugevus: eesti keele (Palu) ja väljarände (Noormets) teemade sarja toomine. 

Kes ja mis?

EV 100 teatriprogrammi idee «Sajandi lugu» sündis teatrijuhtide peas ühel meeleolukal koosolekul. Üks eesmärk oli tõhustada teatrite omavahelist koostööd. Ühistel aruteludel lepiti kokku, et tehakse 12 lavastust, koostööpartnerit aga loositakse – väikeste pallide seas väiksed teatrid ja suurte pallide sees suurte teatrite nimed. Millised on suured ja millised väiksed teatrid, selle eristamisel sai määravaks riigi toetus. EV 100 korraldustoimkond eraldas igale koostöölavastusele 40 000 eurot; kuidas partnerid raha omavahel jagasid või kui suureks lavastuste eelarve tegelikult kasvatati, oli teatrite omavaheline asi.
EV 100 juubelikomitee Margus Kasterpalu kinnitusel teatritele sisulisi ettekirjutusi ei teinud. Millest ja kuidas teatrid oma lavastuse teevad, oli teatrite enda otsustada, ette oli antud vaid kümnend. Kümnendid jagati ära samuti loosiga. Loosirattas oli ka tulevikupall, kuid 200-aastasest Eesti Vabariigist rääkiva lavastusel puudus ametlik koostööpartner. Fortuuna mängis tuleviku Vene Teatrile, kes valis endale partneriks lapsed.
Esialgu olid «Sajanadi looga» seotud ka Theatrum, kes loositi kokku teatriga NO99, ning Cabaret Rhizome, kes sattus kokku VAT Teatriga. Kuid seoses kunstiliste erimeelsuste ning oma majas toimunud remondiga Theatrum loobus, NO99 leidis uued partnerid välisriikidest. VAT aga tõi lavastuse välja Labürintteatriühenduse G9 ja rahvusraamatukoguga.
EV 100 sarjas pidi valmima 12 lavastust, kuid saime 13. Seda võib vaadata nii hea kui halva sõnumina – et Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Lava ei leidnud ühist keelt, on pettumus, kuid samas sai kadrinoormets võimaluse teha soololavastuse, mis näiteks Draama festivali külastanud väliskriitikute hinnangul oli üks kolmest kõige huvitavamast EV 100 lavastusest (lavastuste «BB ilmub öösel» ja «Ehmatusest sündinud rahvas» järel, lisaks tõsteti esile Vanemuise lavastust «Beatrice», mida mängiti festivali kõrvalprogrammis), seda saab ju näha ka positiivsena.