Keegi ei sure süütuna, elu kepib meid kõiki

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«A Bad Man’s Life» pakub nii laval kui ka muusikas muuhulgas seksuaalakti, mõrva, loomulikku surma ning nekrofiilset coitus interruptus’t.

FOTO: Ilja Smirnov

Ooper on vist peaaegu ainus kunstižanr, mille ajastuväärilist arengut takistab tema avalik kuvand. Ooperi bränd, mis tugineb eelkõige märksõnadele elitaarsus, traditsionaalsus ja klassikalisus, on igati positiivne ja pompoosne, ent põhineb peaaegu täielikult mineviku kapitalil. Kuuldes sõna ooper, kangastub inimesele enamasti 18. sajandi lõpp ja 19. sajand.

Ooperi mõiste on muutunud sünonüümiks nimedele, mida kandnud heliloojad pärinevad ajastust, kui sõideti veel hobutõldadega: Mozart, Rossini, Donizetti, Bellini, Verdi, Wagner, Bizet, Puccini, Rimski-Korsakov ja Tšaikovski. Ja õigustatult, sest nimetatud komponistide teosed moodustavad ooperi ja tema püsipubliku jaoks kuidagi liiga järsku ning paljuski märkamatult kätte jõudnud 21. sajandil umbes 70% kõigist maailmas lavastamisele tulevatest teostest, sisustavad umbes 80% toimuvatest ooperietendustest ning pälvivad umbes 90% publikust.

Ning seega on teatav anakronistlikkus ooperi brändi osa – ooper on avaliku kuvandi kohaselt aristokraatlik ja snobistlik igand, mis on oma arenguvõimalused ammendanud juba üleeelmisel sajandil; midagi klassikalist, mida saab nüüdisajal mitte niivõrd luua, kuivõrd üksnes taasesitada (ning ühtlasi lavastuskeele kaudu vajadusel «kaasajastada»). Kaasaegne ooper ei eksisteeri laiema kultuuriavalikkuse silmis mitte muusika- ja teatrižanri, vaid peamiselt paljukirutud moodsa lavastusliku režii tüübina.

Enese kestva konservatiivsuse üle uhkust tundev ooper näib kõrvalt vaadates sisulises mõttes elukauge, vormiliselt pentsik ja põhjendamatult pompoosne ning osalusrituaalina elitaarne. Ooperi üldisele arengule pole kindlasti kasuks tulnud ka asjaolu, et selle tegemine, turundus ja retseptsioon on suuresti klassikalise muusika skeene siseasi, ega ulatu kuidagi laiematesse teatriringkondadesse.

Tagasi üles