Vanemuise näitlejat – ja Oscarile kandideeriva filmi peaosalist – Reimo Sagorit on välimuse järgi lihtne iseloomustada, kasutades selliseid märksõnu nagu mootorrattasõit, tätoveeringud ja trennitegemine. Sagori enda sõnul on need sõltuvused, mida ta väga naudib, tahtmata neid sealjuures kellelegi peale suruda. Aga kas näitlejal ikka sobib end tätoveerida? Kuidas sobitub sellisesse konteksti kurja hundi roll lasteetenduses? Ja kui juba lastest rääkida, siis mis instinkte tõi 31-aastases mehes esile tema imikust ekraanipartner filmis «Võta või jäta»?

Tellijale

Minu isa ütles mulle kunagi ammu, et näitlejaks peab õppima see, kes ei suuda ilma laval olemata elada. Mina suudan. Aga sina said lavakasse alles kolmandal korral?

Sellest, et minust peab saama näitleja, sain lõplikult aru alles lavaka katseid tehes. Aga paraku pannakse pärast iga vooru nimekiri seinale ja kes sinna ei mahu, võib koju minna.

Nendele katsetele jõudmise eest pean tänama oma eesti keele ja kirjanduse õpetajat Tiina Mäge, sest just tema pistis mulle pihku lavaka sisseastumisnõuded. Kuigi tegelesin kooliteatriga, polnud ma kunagi mõelnud, et minust võiks näitleja saada. Ja kui aus olla, siis ma ei teadnudki, et lavakunstikool olemas on.

Iga lavaka kursusejuhendaja näeb ju oma vaimusilmas, milliseid natuure tal vaja on, et kursus oleks võimalikult tugev ja kogu punt arenemisvõimeline. Seega pole sisseastujal aimugi, kas ta on just selle juhendaja kursusele ja nende inimeste sekka see õige. Nüüd tagantjärele mõtlen, et 19-aastaselt olingi liiga noor, 23-aastaselt aga juba natuke avarama maailmapildiga.

Tõsi, ma ei oska panna näppu mingile konkreetsele asjale, mis minus nende nelja aastaga muutus. Aga ma nägin maailma: käisin kaitseväes, töötasin laste mänguasju valmistavas puiduettevõttes ning vedasin kullerina pakke laiali. Inimesed, kellega selle aja jooksul kokku puutusin... No mõni oli imestunud, et kuller ei panegi tema tellitud köögimööblit kokku. Mõni leidis, et ma peaksin vedama 25. korrusele kõik tema tuhat eraldi pakitud pakikest – mitte et Haapsalus üldse oleks nii kõrgeid maju, aga mõte jääb samaks. Teisalt oli ka inimesi, kes andsid paki eest tänutäheks kommi, nii et tekkis päkapiku või jõuluvana tunne.

Hobi korras teen puutööd tänaseni ja seetõttu naudin vaba aega suvel, kui seda on... saan oma kätega valmis teha kiige või köögimööbli. See oma kätega tegemise harjumus on nii sisse juurdunud, et kui Vanemuises alustasin, siis tahtsin proovis ise lavakujundust liigutada, aga selgus, et selleks on ikka lavamehed ja näitleja ei tohi ega tegelikult peagi oma käsi igale poole toppima.