Ekraan võib korraga olla nii pilk kui ka selle vastand
14. september 2018, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie tehnoloogiliselt ülevalgustatud maailm sisaldab juba üsna tükk aega meeletutes kogustes kõikvõimalikke vilkuvaid ja helendavaid pindasid, mis kõik näitavad meile pidevalt igasuguseid kirevaid ja tõmblevaid kujutisi… Teinekord isegi siis, kui mitte keegi neid parasjagu ei vaata.
Ometi on selles tehnoloogias midagi retrolikku, midagi (juba) minevikuhõngulist. Ekraanis kui sellises ei ole ju enam ammu midagi utoopilist või tulevikulist. Pigem iseloomustavad need hiliskapitalistlikku argipäeva. Nüüdseks on ekraanid niivõrd levinud, et praegu on võimalik juba nende endi positsiooni või rakenduslikkusega kunstiliselt katsetada. (Isegi näiteks Nintendo on juba mitmendat põlvkonda oma konsoole kavandades vägagi teadlikult ekraani väljendusvahenditega eksperimenteerinud.)
Näitus «Ekraani arheoloogia» Kumus võtab selle vastuolu lähema vaatluse alla. See uurib omal distantseeritud moel just nimelt kogu seda pingetevälja, mis ekraane kasutava (digi)tehnoloogiaga kaasas käib. Siin vaagitakse nii ekraanide ligitõmbavust kui ka jubedust; nende minevikku, olevikku, võimalikke tulevikke.
Kas ekraan on värav? Millegi salapärase ja sügava vahendaja? Või on ta pelk pealispind? Tühi koht, mida loodus ei salli? Kuidas suhestuvad erinevad ekraane kasutavad tehnoloogiad üksteisega? Näitusel kohtuvadki lumm ja õõv – üritatakse välja valgustada, mida võib ühe ekraani kui sellisega üldse teha.
Kõige kaugemale minevikku läheb ilmselt Tõnis Vindi dokumentaalfilm «Lielvārde vöö», kus võetakse tähelepaneliku vaatluse alla erinevad mustrid ja koodid – luuakse seosed balti vöökirjade ning näiteks keldi, aga ka hiina ornamentide vahel. Seda kõike on intrigeeriv ja tore vaadata. Tulemus pole ehk teaduslikult usutav, ent mõjub siiski tänini müstifitseerivalt ja provokatiivselt.
Samuti põimib mineviku ja tuleviku endasse huvitaval kombel Paul Kuimeti teos «2060». Siin kuvatakse 16 mm filmilindilt keset saali justkui õhus rippuvale kahepoolsele ekraanile mustvalget kujutist Edgar Viiese modernistlikust teosest «Ruumiline kujund 1». Viimane meenutab natuke Möbiuse lehte, sobitudes nõnda kenasti uuema töö ekraani kahepoolsusega.
Kuimeti teoses kohtuvad minevik (16 mm, mustvalge koloriit, tsitaat) ja tulevik (pealkiri osutab aastale, mis pole veel kätte jõudnud, ekraan hõljub) peaaegu et materiaalselt. Tekib omamoodi borgeslik sõlm – ruum, mis kaotab ära piiri sisemise ja välise vahel.
Mitme «Ekraani arheoloogia» tööga suhestumiseks tuleb näitusekülastajal varuda palju aega. Kuigi näiteks Sigrid Viir on oma teoses «Ooteruumi improvisatsioon» lähenenud ekraani žanrile ootamatult, on valdav enamik näituse töid siiski selge ajalise kestusega. Nii mõnigi teos hakkab mõjuma videoesseena, isegi kui nende autorid tingimata sõnu ei kasuta.
Just sedasi toimivad näiteks Rosalind Nashashibi ja Lucy Skaeri huvitav ühistöö «Miks sa vihane oled?» ning Deimantas Narkevičiuse «20. juuli, 2015». Isegi Artur Żmijewski «Pilguheit» mõjub omamoodi esseena, ehkki jääb ise teosena mõnevõrra nõrgaks.
Seevastu väga tugeva, konkreetse, lööva ja meeldivalt võimukriitilise toimega on Marge Monko feministlik videoessee «WOW (Kõik maailma naised)», mis kasutab oma sõnumi(te) edastamiseks ka teksti.
Täiesti geniaalne on rootsi kunstniku Erik Büngeri videoessee «Kolmas mees», mis tuleks selle pikast kestusest hoolimata (peaaegu 50 minutit) otsast lõpuni ära vaadata. Bünger jutustab, kuidas tema isa mängis talle lapsepõlves klaveril klassikalise film noir’i «Kolmas mees» tunnusmeloodiat ning kuidas see ühes filmi plakatil nähtud varjuga tema kujutlusvõimet kummitama jäi.
Sealt edasi loob Bünger oma mälestuse põhjal spekulatiivse kuju, kes hakkab kunstniku aina süngemini kõlavas jutustuses tähistama korraga nii (heli)tehnoloogiale omast üldist tontlikkust kui ka muusika hirmutavat ja inimeseülest väge. Nii arendab Bünger välja ogara, kohati isegi naljaka, ent ometi igati usutava seosteahela, mida illustreerivad kenasti näiteks sellised filmid nagu «Helisev muusika», «Elavate surnute öö», «Mõne dollari pärast» ning «2001: Kosmoseodüsseia». Samas lülituvad sellesse narratiivi kenasti ka näiteks ABBA või Babüloonia müüdid.
«Kolmanda mehe» kurjakuulutav kuju, mis rändab Bürgeri uskumatus ja vägevas käsitluses justkui teosest teosesse, nakatades kuulajaid oma deemonliku, parasiitliku väega, jääb alati saladuseks. Nähtamatu seguneb nähtavaga. Samas pole võimalik pärast selle video nägemist enam ühtegi selles viidatud teost sama pilguga vaadata.
Kindlasti tuleks veel esile tõsta Pinar Yoldase videot «Kitty AI: Tehisintellekt kui valitseja», mis on näituse «Ekraani arheoloogia» üks efektsemaid ja kummastavamaid töid. Tore animeeritud kiisu juhib meid aastasse 2039, ta räägib kuulajatele oma tekkeloo. Kitty AI on, nagu tema nimigi reedab, tehisintellekt, kes loodi 21. sajandi aina kohutavamaks muutuvate kriiside ohjeldamise eesmärgil.
Nii pajatabki see küberneetiline olend oma armsal ja häirival piiksuval häälel olevikuinimestele sellest, missugune meie maailm tulevikus välja võib näha. Kassikujuline süsteem ei tee seda kuidagi hirmuäratavalt – vastupidi, ta on äärmiselt armas ja lõbus, mis teeb tema jutu veel kummalisemaks.
Internetil on ju niigi mingi kahtlane obsessioon kassidega – nii on meie digitaalne ainuvalitseja oma avatari igati hästi valinud. Tulemus on ühekorraga groteskne ja nunnu, mõtlemapanev ja uncanny. Juba ainuüksi «Kitty AI» ja «Kolmanda mehe» tõttu tuleks igaühel «Ekraani arheoloogia» näitust väisata.
Muidugi jääb küsimus, kas selliste tehnoloogiliste kunstiteoste puhul on üldse enam huvitav mingi välise «tähenduse» järele pärida. Uurida, millele need ekraanid ütlevad, mida nende kujutised representeerivad (ja miks). Kas selle tausta ja konteksti teadmine annab meile midagi juurde?
Võiks ju väita (ja seda on ka tehtud), et selline lähenemine jätab kõrvale digi- ja videokunsti meediumispetsiifika, taandab kõik keelele ja struktuurile. Nii oleks just sedalaadi kunsti puhul «tähendusest» olulisem analüüsida näiteks vahetut afektiivset toimet. Teisisõnu, tuleks uurida seda, mida need teosed teevad, mitte seda, mis neil öelda on. Uurida teoste mõju, mitte nende sõnumit.
David Claerbouti teos «KUNINGAS» ei ürita näitusekülastajale midagi eksplitsiitselt väita, ent nõuab vaatajalt ometi teatava kultuurilise konteksti tundmist. Vanast tasapinnalisest fotost, mille peal on kujutatud Elvis Presley't, on kunstnik loonud videos omaette digitaalse kolmemõõtmelise ruumi, mida tema «kaamera» seejärel erinevate nurkade alt vaatleb. See pole enam foto, kuid ometi ei ole tegu ka filmi või skulptuuriga; meediumide piir ähmastub.
Nii mõnigi näituse teos hakkab omamoodi tööle ka ilma selgituste või tsitaatide tundmiseta. Taavi Suisalu teos «Maastikud ja portreed» mõjub kaasavalt (mitu näitusekülastajat hakkas tegema selle taustal selfie’sid), isegi kui pole kohe tingimata aru saada, mis täpselt hiiglaslikul ekraanil kosmiliste helide saatel lahustub.
Ivar Veermäe installatsioon «Koopia» mõjub samuti üsna vahetult, ent meeldivale kõhedusele järgnevad ikkagi põnevad küsimused tehislikkuse ja «loomulikkuse» või puudu- ja üleoleku keeruliste suhete kohta.
Meelde süübib ka Timo Tootsi teost «Memopol III». Näitusekülastaja läbib spetsiaalse värava, läheb eraldi tuppa ning ühendab oma nutifoni vastava masinaga, mis tema andmed üle/läbi vaatab. Kui see on tehtud, läheb inimene järgmisesse ruumi, kus talle siis nendesamade andmete põhjal tehtud düstoopiline video ette mängitakse. See kõik tuletab meelde mõnda episoodi sarjast «Black Mirror» ning peaks ideaalis panema inimese mõtlema järelevalve, tehnoloogia ja võimu suhetele…
Mida edasi, seda enam tekibki tunne, et informatiivset ja afektiivset tasandit ei ole tegelikult nii kerge siin teineteisest lahutada. Ehkki oleks vale arvata, et teose analüüsimiseks piisaks märgisüsteemide, tsitaatide ja tähenduslike kihtide dekodeerimisest (selline lähenemine mõjuks umbes nagu elusolendi lahkamine), mängivad kõik need semiootilised aspektid ka inimteadvuse mõjutamisel suurt rolli.
Tehnoloogiline afekt on ju samuti kultuuriliste elementide poolt läbistatud; aistiline toime ei pea tingimata tõlgendamise distantsile vastanduma. Veel enam, see, kuidas üks või teine kunstiteos inimese kehale mõjub, on otseselt sõltuv (ehkki mitte determineeritud) sellest, milliseid märgisüsteeme, keeli ja mõtlemisviise ta oma igapäevases kultuurikeskkonnas kasutab, ja vastupidi.
«Ekraani arheoloogia»
14. oktoobrini Kumus
Kuraatorid Eha Komissarov, Triin Tulgiste
Kunstnikud Erik Bünger, David Claerbout, Paul Kuimet, Marge Monko, Deimantas Narkevičius, Rosalind Nashashibi & Lucy Skaer, Taavi Suisalu, Artur Żmijewski, Timo Toots, Ivar Veermäe, Sigrid Viir, Tõnis Vint, Pinar Yoldas