Neeme Järvi pärjati elutööpreemiaga

Kristjan, Neeme ja Liilia Järvi Gramophone'i auhinnagalal. FOTO: Madis Vaikmaa Foto: Madis Vaikmaa

Neljapäeva õhtul anti maestro Neeme Järvile Londonis üle ajakirja Gramophone elutööpreemia.

Gramophone'i peatoimetaja James Jolly sõnul püüdis ta enne pidulikku galat ritta panna kõik heliloojad, kelle muusikat Järvi on salvestanud. «Sain kokku 111 nime ja üle 400 plaadi, aga ma olen täiesti kindel, et mõned jäid ikka kahe silma vahele. Arvudest vahest kõnekamgi on tema haardeulatus – usun, et keegi pole suutnud hõlmata nii palju ja nii rahvusvahelist repertuaari.»

Neeme Järvi sõnul on sellise preemia saamine suur tunnustus, ent selle taga on olnud tema soov salvestada teoseid, millega teised dirigendid ei tegele. «Esimene suur asi, mida ma salvestasin, olid Rimski-Korsakovi ooperid – «Jõuluöö», «Muinasjutt tsaar Saltaanist» – niukesed asjad. Pärastpoole pole keegi neid plaadistanud, isegi Vene dirigendid mitte.»

Ent seda, millised CDd poelettidelt vastu vaatavad, võib näha igaüks. Seevastu tööd, mis sellise tulemuse saavutamiseks teha tuleb, näevad vähesed, ning siin ei tee Järvi hoolimata oma superstaari staatusest ja, mis seal salata, ka vanusest mingeid järeleandmisi.

«On staardirigente, kes teevad proovis loo korra läbi ja siis ülevad, et need probleemid, mis teil olid, lahendage omakeskis. Järvi võtab partituuri pulkadeks lahti ja hakkab asja parandama,» ütles ERSO vioolarühma kontsertmeister Rain Vilu.

Aga ega ainult suurest töötegemisest piisa. Järvi on ka legendaarne pullimees, kes dirigendi tavalistele töövahenditele – täpsemalt kätele – lisaks kasutab ka oma ainuomast kehakeelt. Nii heidabki ta näiteks keelpillirühmale kelmika üleõlapilgu või annab puhkpillidele märku kulmukergituse abil. Publikule on see muidugi efektne vaatepilt, ent muusikutelt nõuab see ekstra keskendumist. Tänu Vene koolile on Järvi käsi aga selge ja arusaadav ning maestro isik mõjub nii autoriteetselt, et orkestrandid võtavad end juba eos kokku.

Tulles aga tagasi auhinnagala juurde, tuleb ära märkida, et asukoht, De Vere Grand Connaught Rooms, on rohkem kui luksuslik – Kadrioru lossi häbisse jättev kogus stukkdekoori ja lühtreid otse Londoni kesklinnas on juba iseenesest vägev koht, kuhu ERSO kammerkoosseis koos Neeme ja Kristjan Järviga esinema on palutud.

«Mind kutsuti ja loomulikult võtsin ma enda orkestri juurest ühe vaba päeva. See on ju tema elutöö pühitsus, ja see, et saan oma väikese panuse anda, on suur au,» selgitab Kristjan Järvi. Mis puudutab ajakirja Gramophone’i tähendust muusikamaailmas, siis on asi lihtne: «Gramophone on klassikalise muusika jaoks sama, mis finantsmaailmale Wall Street Journal või Financial Times. See preemia on isegi tähtsam kui Grammy saamine, sest seal on põhirõhk popmuusikal ja klassikaline muusika on lihtsalt üks kategooria. Seevastu siin on klassikaline muusika see peamine, kõige olulisem. Lisaks baseeruvad Londonis klassikalise muusika tööstuse kõige tähtsamad mänedžerid ja plaadifirmad – no umbes sama moodi nagu hiphopi kodu on Los Angeleses ja kantril Nashville’is,» selgitab Kristjan Järvi muiates.

Juba 41. korda märkis ajakiri Gramophone ära aasta parimad klassikalise muusika salvestised ja muuhulgas on kategooriates aasta plaat, orkester ja artist. Lisaks Neeme Järvile toodi esile ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Kaspars Putniņš. Nende tööd hinnati parimaks koorimuusika kategoorias ja CD-plaat pealkirjaga «PÄRT Magnificat & Nunc dimittis. SCHNITTKE Psalms of Repentance» on Gramophonne’i hinnangul «saavutus, mis toob välja kõik emotsionaalsed ja spirituaalsed nüansid, maksmata lõivu tehnilisele täiuslikkusele».