Hüvasti, Roman Baskin

Vanemuise teatris esietendunud Vilde "Tabamata ime".lavastuse eel. Pildil lavastaja Roman Baskin. sa/Foto SILLE ANNUK POSTIMEES Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Roman Baskin 

25. detsember 1954 – 13. september 2018

Armas sõber Roman. Kuuldes ränka uudist Su lahkumisest, kumiseb mu meeltes ikka see monoloog Edmond Rostandi heroilisest värsskomöödiast «Cyrano de Bergerac», Jaan Krossi tõlkes:

«... Kuid – laulda, olla prii
ja naerda, minna teed, kust keegi muu ei lähe,
hääl kume, vaade erk, kaap viltu lüüa pähe
ja mõnest ei'st või jaa'st, mõõk peos ja torkes ramm,
trahh! pidada duell – või teha epigramm
ja mitte mõelda töös ei rahale, ei muule
ja mõttes lennata, kui meeldib, otse kuule...»

See on kui vastus ja saatesõna saatusele. Kuulen Su meloodilist ja karedat häält neid värsse lausumas. Mängisid Cyranod Eino Baskini lavastuses, 1986. aastal Vanalinnastuudios. See on üdini Sinu roll: vaimukas ja terav, idealistlik ja kompromissitu, elusse ja teatrisse igavesti armunud.

Roman, eks me ju teadsime, et see minek tuleb. Teadsid Sa ise, teadsid Su lähedased ja sõbrad, et äralend Kuule läheneb hirmuäratava kiirusega. Ja mitte enam mõttes, mitte luules, vaid karmis tõeluses. Ometi lootsime kogu hingest, et ehk läheb veel õnneks. Ehk saatus halastab.

Sinu viimne tööaastagi on nagu Rostandi tekstist maha kirjutatud. Seletab ju Cyrano kloostris Roxane'i külastades vitaalselt, kuis ta jättis «tüütu võõra» ootama:

«Näitasin siis talle lihtsalt ust.
Ma ütlesin: »Monsieur, ma palun andestust,
mul ees on üks visiit ja loobuma ei sunni
mind sellest keegi. Nii. Ehk kõnniksite tunni!»»

Su töövõime ja vaprus, haigusega silmitsi ja haigust trotsides, on olnud sügavat lugupidamist äratav. Suvel 2017 lavastasid Ohtu mõisas kaks Alan Ayckbourni intelligentset komöödiat. Ühes neist, sarkastilisemas ja mustemas komöödias «Omade vahel», mängisid ise peaosa. Ma ei korda siin must valgel seda vägisõna, millega Sa toda tegelast, Dennist, iseloomustasid. Ega see vale sõna olnudki. Analoogiliselt krõbeda fraasi pillasid oma viimase filmirolli, džässmuusik Raivo aadressil («Minu näoga onu», 2017). Kummatigi ei lase Su näitlejanatuur, mis lahutamatu inimolemusest, end iial allutada ühesõnalistele iseloomustustele ega pealiskaudsele sildistamisele. Ikka kumab kusagilt läbi kaitsetusekiireke, peenelt distantseeriv absurd, komödiandi tark tragism.

Septembris 2017 sündis ooperilavastus «Pilvede värvid» Estonias: Rasmus Puuri muusika, Laur Lomperi libreto. Lavastusest sööbib mällu tundlik järjepidevus Jaan Kruusvalli näidendiga. Ita Ever vanaema Anna rollis hoiab seda ühisosa. Murelik hoiatus sisaldub «Pilvede värvides» ka, aga koos lootusega. See ooper on väärikas ja tõsine kingitus Eestile.

Laval nägin Sind viimati tänavu veebruarikuus: Florian Zelleri komöödias «Tõde ehk Valetamise meistrikursus». See roll, eluvalede karussellil hoogsalt keerlev ego- ja ekstsentriline sarvekandja Michel, peibutas Sind pillava võimalusteküllusega, sestap ta iseendale lavastasidki.

Komöödiažanri rikkusi oled Sa alati tunnetanud, vähimagi allahindluseta. Mäletan, kord üks näitleja kommenteeris muigamisi Su proovitegemise maksimalismi, et Roman on kas hull või armastab meeletult teatrit. Mõtlesin siis ja mõtlen praegu, et see ongi üks ja seesama. Ei saa ilma loova «hulluseta». Ehk nagu Su vaimustavas telelavastuses «Tema majesteet Komödiant» (1983) kuulutab Eino Baskin, ka omal kombel kirgliku lavastaja rolli mängides, Jüri Järveti abitute lapsesilmadega Käbirlinskile: kolmekümne kuue koma kuue kraadiga teatrit ei tee!

«Inimeses on kirg ja me teeme küll sageli selle vea, et analüüsime, targutame üle, läheme liiga ratsionaalseks. Ei saa ilma põlemata!» olid tuliselt veendunud, kui jutlesime jaanuarikuu lõpul, rõõmsa intervjuu põhjuseks Sulle määratud Kultuurkapitali elutööpreemia. Misüle korraks mõistva skepsisega muigasid: «No ma ütlen, üle seitsmekümnestele antakse seda preemiat – kas on mingi eksitus või lihtsalt keegi tunneb mulle kaasa.» Aga kui miski oli eksitus, siis hoopis varasem tunnustuse kasinus.    

Nii Su lavastuste kui rollide skaala on žanriteülene. Su hoiak on alati isiksuslikkust respekteeriv, inimlikkust kaitsev, inimlaste veidruste ja nõrkuste valgustamise kaudu. Jõudsid teha 80 lavastuse ringis, täpse vaistu ja klaari kirega valitud näitemängude reas on Dürrenmatti «Füüsikud», Stoppardi «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud», Simoni «Lollid» ja Gray «Finaal» kumbki kahel korral, Dumas' – Sartre'i «Edmund Kean», Fellini «Orkestriproov», Shaw' «Südamete murdumise maja»... Rollide reas Suhhovo-Kobõlini «Toimiku» groteskne ametnik Tarelkin, Gogoli «Revidendi» tragifarsilik kelm Hlestakov, Magnier' «Unerohu» tšaplinlik üksiklane Claude Masure, Shakespeare'i «Othello» vahe intrigant Jago. Ununematuks jääb Roman Baskini ja Ain Lutsepa partnerlus Mrožeki «Emigrantides» ja Kõivu «Filosoofipäevas»: iga uus etendus oli intellektuaalset ja emotsionaalset sarmi ühte põimiv teatrikunsti pühapäev.

Filmitegemise tahe ja unistus ei jätnud Sind kunagi rahule. Ja kuigi aegumatult allegooriline «Rahu tänav» (stsenarist Toomas Kall, 1991) pälvis tunnustust Euroopas, jäi mitu kütkestavat ideed kahjuks teostumatuks: Krossi «Keisri hull», Tammsaare «Tõde ja õigus», paar aastakümmet meeles tiksunud oodatud taaskoostöö Toomas Kalliga «Meeste tants».  Õnneks jääb alles «M Klubi» (1996–98), suveräänne nähtus me telesarjade maastikul.  

Mängisid võimsa Claudiuse rolli Theatrumi igavikulises «Hamletis» (lavastaja Lembit Peterson, 2003) ja lavastasid kümme aastat hiljem oma teatris Kell Kümme hoopis teises helistikus «Hamleti», kirgliku, raju võimudraama, Üllar Saaremäega nimiosas.

Aga lõpp on ikka vaikus. Või... kes seda teab?

Roman, tühja juttu pole me Sinuga kunagi ajanud. Möödaminnes-küsimust «kuidas läheb?» Sa ei tunnistanud, vastasid ainult filosoofipäeva kategooriates.

Kui me seal kuu peal ükskord kohtume, eks siis räägime põhilisest edasi.