Andres Maimik: Roman oli andekas näitleja ja dünaamiline persoon

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Roman Baskin filmis "Minu näoga onu"

FOTO: Kaader filmist

Filmirežissöör Andres Maimik on teinud Roman Baskiniga kaks filmi: «Kormoranid ehk nahkpükste ei pesta» (2011) ja «Minu näoga onu» (2017). Neljapäeval meie seast lahkunud Romani meenutab ta nii.

Roman oli andekas näitleja ja dünaamiline persoon. Vana kooli meelelahutuskunstnikuna oli tal kümme rauda korraga tules ja igas Eesti otsas midagi käimas: kus ta mängis ise, kus lavastas ja kus lihtsalt mingit asja ajas. Tema truu Volvo vuras mööda Eestimaa teid ringi ja vahetavahel võttis politsei ta rajalt maha. Nii pidigi võttegraafik kujunema selle järgi, millisel ajahetkel Roman olemas on.

Võtteplatsil oli ta oma rollile äärmiselt fokuseeritud ja naturaalse talendina oskas sinna õigeid toone tuua. Mõnelgi korral tekkis meil väikeseid erimeelsusi, milline tema karakter võiks olla, aga need me lahendasime verbaalsel viisil. Tal oli väga lai väljendusvahendite ampluaa ühe kiusliku pahura vanamehe kujutamiseks. Eks tal endal oli ju kogemusi oma isaga ja kellel siis seda isateemat ei oleks. Saati veel Romanil, kes pärineb suurte isiksuste artistlikust perekonnast. Laste-vanemate suhtedünaamika ja selle registrid olid tal väga selged.

Üht asja ta ei tahtnud: muutuda tatiseks, olla hale. Selle üle me diskuteerisime. Ma vahel tahtsin, et ta kehastaks sellist nõrkuse türanniat, aga Roman tahtis isegi siis, kui ta on kõige kiuslikum ja pahatahtlikum tüüp, jääda ikkagi omamoodi cool'iks, et mitte ei läheks hädaks kätte. Elulistes olukordades tahtis ta ikka olla domineerivas positsioonis, isegi sellistes olukordades, kus sa ei peaks niisugune olema. Eks ta tahtis olla liidritüüp ja paljudes olukordades ka seda oli.

Mis puudutab tööd võtteplatsil, siis toetas ja aktsepteeris ta igati seda, et rollid oleks paigas. Lavastajal on kunstiline vastutus ja näitleja vastutab ainult oma tegelaskuju eest. Seda ta ka korduvalt ütles, mistõttu ekstsesse, mida kuskil sahistatakse, kuidas Romka ära pöörab ja ühe või teise tuntud tegelase suunas välgunooli pritsima hakkab, meil ei olnud. Mina tean teda ikka esmaklassilise näitlejana.

Isiksusena oli ta väga markantne ja karakteerne, väga erudeeritud, täis mälestusi ja teadmisi. Nagu kunstnikutüübid ikka: ei ole võib-olla kõige lihtsam, aga see eest mitmetahuline, kogu aeg on huvitav.

Tagasi üles