Katrin Tegova: Roman ei jäänud kunagi ükskõikseks

«Minu näoga onu». Foto: Kaader filmist

See on nagu filmis või nii nagu mõtled, et asjad ei ole. Või kui keegi räägib, siis mõtled, et ju mõtles üle, tahtis ennast tähtsaks teha... Aga, nii see just oli. Eile hommikul ärkasin unest. Nägin, et Roman ja Ita sõitsid valge autoga. Auto peatas ja ma rääkisin midagi nendega, kuidagi eemalt. Ärgates mõtlesin küll kohe, et ei tohi rohkem mõelda sellele, et kas unenäod tähendavad midagi.

Püüdsin endale sisendada, et see ei saa olla midagi, lihtsalt üks uni, ma ei olnud ju nii lähendalt Romaniga seotud, et see nüüd peaks kohe unenägudesse tulema, kui midagi on juhtunud, juhtumas, või teisiti. Ja päeval avastasin, et päeval mõtlesin taas sellele unele, et ju kõik on temaga korras ikka, sest kui viimati kohtusime, küsisin, kuidas tal läheb, ta oli rõõmus ja ütles, et nüüd on juba parem ja küll kõik korda saab.

Mõtlesin, et vat kui hea, et tänapäeval on võimalik selline ravi, mis ikkagi teeb nii, et inimesi saab aidata, et see kole haigus ei võta meilt kõiki armsaid ja andekaid inimesi. 

Kohtasin Romani viimati K-Rauta poes. Leppisime kokku, et saame kuskil linnas kokku, ma annan talle «Minu näoga onu» DVD-d ja võtan omakorda oma pere jaoks plaatidele mõned autogrammid. Nad olid Itaga (Ita Ever, Roman Baskini ema) just mööda mööbli- ja ehituspoode käimas. Kuna mul oli enne veel toimetamisi, siis juhtus, et alguses kokku lepitud Järve Keskusest olid nad juba ära läinud, kui ma sinna jõudsin. Nii ma siis sõitsingi järgmisse kohta – Tammsaare K-Rautasse.

Ja seal ma siis otsisin neid, sellest lõputust labürindist, kesk tapeedirulle, segisteid, värve ja potililli. Kujutasin seda kohtumist ette nagu mingit stseeni, kuskilt ülevalt filmituna, üks autogrammikütt ajab K-Rautas filmi- ja teatristaaridest ema ja poega taga.

Naersin enda üle, ärevus kohtumise pärast sees. Sest Roman oli juba selline, et ta ei jätnud kunagi ükskõikseks, ta võis olla väga lõbus, seltskondlik ja inspireeriv, samas võis tal olla vahel päris maniakaalne, pannes sind olukordadesse, kus sa pead rohkem mõtlema hakkama, mida vastata, kuidas end kehtestada, tema jaoks põnevaks teha, et ta lihtsalt sul näitlejana käest ei libiseks.

Ta pani proovile, nii tavasituatsioonides kui ka loomulikult võtteplatsil. Õpetas mind kui noort lavastajat väga palju – just seda, mida ja kuidas peaks näitlejale rääkima, milliseid juhiseid andma. Ja kuidas vahel ka lihtsalt vait olla, et näitleja saaks ise mõelda.

Vaidlesime Andresega (Andres Maimik, filmi kaasstsenarist ja -režissöör) sageli selle üle, et kas «Minu näoga onu» film on draama või komöödia. Nagu näha, mängis elu meid kõiki lõpuks üle. Või siis täpsemini surm. Kui saime enne esilinastust teada, et Roman on päriselt haige, võttis see ikka tõsiseks küll.

See muutis filmi vastuvõttu kohe kindlasti, nii nagu see mõeldud ei olnud. Filmis ta ju mängib meest, kes simuleerib, et on haige ja kohe suremas. Eks valematusestseeni filmides oli endalgi veidi kõhe tunne. Kuidas sa teed nalja nii tõsise teema üle ja kas see ongi üldse nali. 

Olen väga tänulik, et ma sain Romaniga selle filmi teha, tema on selle filmi hing, suurepärane karakter Raivo, kelle järgi kindlasti «Minu näoga onu» eelkõige meelde jääb.