/nginx/o/2019/01/17/11719823t1ha106.jpg)
/nginx/o/2018/09/14/11416605t1hea7c.jpg)
Igaühel, kes iialgi sinist toimetajapliiatsit, küll ülekantud tähenduses, peos hoidnud – punane oli tsensoril –, paiskub juba eessõna lugemisel rinnast ohe. Sõnadega «nüüd võin ma rahus minna, mind on tähele pandud, mu töö sisu sõnastatud».
Toomas Kall kirjutab: «Toimetasin Regi käsikirja põhimõttel: maha kõik, mis võiks tekitada tema kolleegides-arvamusliidrites professionaalset kadedust. Hinnata sain loomulikult ainult enda järgi. See tähendab, et mitte ükski koht Regi tekstis, mida lugedes ma tundsin, et mina nii kirjutada ei suudaks – ja neid kohti oli palju! –, avalikkuse ette ei pääsenud. Samas olid kõik need muudatused paratamatud, kuna mitte ainult ei teinud «Minu päevikut» avaldamiskõlblikuks, vaid kasvatasid ka minu autorsuse määra tühisest oluliseks.»