Teatrite järelehüüe Roman Baskinile

Roman Baskin

FOTO: PEETER LANGOVITS / PM/EMF

In memoriam Roman Baskin

25. XII 1954 – 13. IX 2018

Pärast rasket haigust on lahkunud näitleja ja lavastaja Roman Baskin.

Roman Baskin sündis 25. detsembril 1954 Tallinnas, näitlejate Ita Everi ja Eino Baskini pojana. Ta lõpetas 1973. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1980. aastal TRK lavakunstikateedri IX lennu (juh. Merle Karusoo). Aastatel 1980–1992 töötas ta Vanalinnastuudios näitleja ja lavastajana, 1992–2001 vabakutselisena, 2001–2003 Vanalinnastuudios pealavastajana. 2003. aastal asutas ta koos Üllar Saaremäega MTÜ Kell Kümme, millest võrsus samanimeline projektiteater, kus Roman Baskin lavastas ja mängis elu lõpuni. Peale selle andis ta režiiloenguid Eesti Kunstiakadeemias ja Berliini Kunstide Akadeemias, õpetas näitlejatööd Balti Filmi- ja Meediakoolis.

1987. aastal tunnustati Roman Baskinit Ants Lauteri nimelise näitlejapreemiaga. 2018. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia näitekunsti valdkonnas ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Roman Baskin oli ainulaadse sarmiga näitleja, tundlik ja intelligentne tragikoomik. Vanalinnastuudios mängis ta värvikaid klassikarolle: Tarelkinit Suhhovo-Kobõlini «Toimikus» (1982), Hlestakovi Gogoli «Revidendis» (1987). Samuti palju säravaid komöödiarolle, eredalt on meeles kurvasilmne elukunstnik Claude Masure Magnier’ komöödias «Unerohi» (1985).

Roman Baskini tähtrolliks oli kirglik armastaja, filosoof ja poeet Cyrano Rostand’i heroilises värsskomöödias «Cyrano de Bergerac» (lav. Eino Baskin, 1986 Vanalinnastuudios).

Näitlejapartnerluse absoluutse pidupäevana jääb teatriajalukku Roman Baskini ja Ain Lutsepa koosmäng Mrożeki «Emigrantides» (1989 Vanalinnastuudios), Kõivu «Filosoofipäevas» (1994 Draamateatris), Kivastiku «Sõduris» (2007 R.A.A.A.M.-is).

Shakespeare’i tragöödiates mängis Roman Baskin kordumatu väega Jagot «Othellos» (lav. Mikk Mikiver, 1994 Rakvere Teatris) ja Claudiust «Hamletis» (lav. Lembit Peterson, 2003 Theatrumis). Hästi haakus tema loomelaadiga paradokslev irvhammas Shaw: ta lavastas «Südamete murdumise maja» ja mängis kapten Shotoveri (2003 Draamateatris); lavastas «Mesalliansi» ja mängis John Tarletoni (2012, Kell Kümme). Osatäitmistest filmis meenuvad veel viimastena tema Paul «Perekonnavaledes» (2016) ja Raivo «Minu näoga onus» (2017).

Lavastajana oli Roman Baskin sama žanriülene kui näitlejana. Eriliselt sobis tema vaimuilmaga absurdihoovusest kantud ja eksistentsiaalseid küsimusi vaagiv väärtdramaturgia: Dürrenmatti «Füüsikud» (1981 Vanalinnastuudios), Molnári «Liilia» (1985 Rakvere Teatris), Stoppardi «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» (1989 Noorsooteatris), Dumas’ ja Sartre’i «Edmund Kean» (1995 Endlas) jpt. Komöödiarepertuaari valis ta maitsekaid, mitmekihiliselt inimsuhteid lahkavaid lavatekste. Üks tema lemmikautor oli Alan Ayckbourn, kelle loomingust lavastas ta üheksa näidendit. Eesti komöödiakirjanikest oli tal üks hingamine Toomas Kalliga: ühistöös valmis viis teatrinäidendit, film «Rahu tänav» ja kordumatu nähtusena meie telemaastikul ülivaimukas seriaal 1M Klubi» (1996–1999).

Roman Baskinit paelusid jõulised draamad ja tragöödiad. Kirgliku isikupäraga lavastused olid O’Neilli «Iha jalakate all» (2010) ja Strindbergi «Preili Julie» (2013), eriti aga tugeva kontseptsiooniga poliitilise võimudraamana lavastatud Shakespeare’i «Hamlet» (2013), mõttekaaslase Üllar Saaremäega nimiosas.

Roman Baskinile oli teatriveri sündides kaasa antud, aga kogu elu tahtis ta teha ka filme. Õnnestunud debüüt oli 1988. aastal lühimängufilm «Vernanda» (Arvo Valtoni novellist «Vernanda leib»). 1991. aastal valminud aegumatult allegooriline «Rahu tänav» (stsenarist Toomas Kall) pälvis rahvusvahelist tähelepanu ja auhindu. 2006. aastal jõudis ekraanile must komöödia «Vana daami visiit» (Friedrich Dürrenmatti näidendi ainetel), kus põlistanud uhke plejaad eesti näitlejaid, peaosades Ita Ever ja Aarne Üksküla. Mitu väärt filmiideed jäi paraku teostamata ja seda mitte Roman Baskini enda tõttu.

Tema lavastustest teleteatris on säravaim «Tema majesteet komödiant» (1983), Jüri Järvetiga võrratus Käbirlinski rollis. 

On sügavalt sümboolne, et Roman Baskini üheks viimaseks lavastuseks jääb Rasmus Puuri ooper «Pilvede värvid» Estonias (2017). Roman Baskinit paelus muusikateater, üldse hea muusika, klassika ja džäss. Lavastus on väärikas kingitus 100-aastasele Eesti Vabariigile. Laur Lomperi libreto sisaldab järjepidevust Jaan Kruusvalli näidendiga, mille Mikk Mikiver lavastas 1983. aastal Draamateatris, peaosades Ita Ever ja Rein Aren. Nüüd mängib Ita Ever ooperis vanaema Annat, kes hoiab mälu ja kaitseb kodu. Kõige viimaseks lavastuseks jääb aga Bagnoldi «Kriidiaed» (2018 Draamateatris), peaosas Ita Ever.

Roman Baskini loome- ja mõttelaadis on alati olnud määrav teatrikunsti järjepidevuse tajumine. Tema jaoks oli täiesti konkreetne sisu Voldemar Panso lausel, mida ta meelsasti tsiteeris: «Talent on ainult lubakiri, mis lubab sul astuda tuppa, kus istuvad meistrid.»

Nüüd astub Roman Baskin üle läve, kus meistrid ootavad. Meie, kes oleme veel siinpool, tunneme temast puudust.

Sügav kaastunne ema Ita Everile, lastele, perekonnale.

Eesti Lavastajate Liit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Etendusasutuste Liit
Eesti Kinoliit
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool
Eesti Rahvusringhääling
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Draamateater
Endla Teater
Kuressaare Linnateater
NUKU
R.A.A.A.M.
Rahvusooper Estonia
Rakvere Teater
Tallinna Linnateater
Teater NO99
Teater Vanemuine
Theatrum
Ugala Teater
Vaba Lava
Vana Baskini Teater
Vene Teater

Tagasi üles