Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/09/17/11425065t1ha467.jpg)
Ma kõnnin mööda munakiviteed, jõuan õige majani: keldrisse viivast trepist kahel pool põlevad tahmased küünlad. Ma lähen alla. Rahvas juba koguneb. Siis lähebki lahti – rütmiline raiumine läti keeles. See pole mõne ususekti kogunemine ega must missa Riia katakombides. Siia on tulnud inimsoo väljasuremisohus alamliigi esindajad: viimased luule kummardajad. Kokku kuus isendit – luuletajad ja luuletõlkijad – on kohale toonud bussijuht Tõnu. Ma olen Tampere majas Tartus ja algab «Luulesõit».
Lavale tuleb Eestist Leelo Tungal, kes ei vaja tutvustamist, Lätist Ieva Samauska, kes on avaldanud 20 raamatut, ja Soomest staar-luuletaja Heli Laaksonen. Neid saadavad läti keelde ja keelest tõlkijad Guntars Godiņš ja Contra koos võru keelde tõlkija Jan Rahmaniga.