Elavate luuletajate sügistuur

Contra, Ieva Samauska, Guntars Godiņš, Heli Laaksonen ja Leelo Tungal «Luulesõidul» Tartus 12. septembril. Foto: Jenni Kallionsivu

Ma kõnnin mööda munakiviteed, jõuan õige majani: keldrisse viivast trepist kahel pool põlevad tahmased küünlad. Ma lähen alla. Rahvas juba koguneb. Siis lähebki lahti – rütmiline raiumine läti keeles. See pole mõne ususekti kogunemine ega must missa Riia katakombides. Siia on tulnud inimsoo väljasuremisohus alamliigi esindajad: viimased luule kummardajad. Kokku kuus isendit – luuletajad ja luuletõlkijad – on kohale toonud bussijuht Tõnu. Ma olen Tampere majas Tartus ja algab «Luulesõit».

Lavale tuleb Eestist Leelo Tungal, kes ei vaja tutvustamist, Lätist Ieva Samauska, kes on avaldanud 20 raamatut, ja Soomest staar-luuletaja Heli Laaksonen. Neid saadavad läti keelde ja keelest tõlkijad Guntars Godiņš ja Contra koos võru keelde tõlkija Jan Rahmaniga.

Õhtujuht Godiņš küsib, mida ta äsja etles. Kuulajaid on mõnikümmend, viimases reas vabale kohale sätib end luuletagi valgustuse saavutanud noor hipi. Tunnen ära ühe raamatukoguhoidja. Rahvas hõigub hoogsalt vastuseid: «Kalevala»..., ei «Kalevipoeg». Godiņš tõlgib «Kalevipoega» läti keelde – tule taevas appi, millest need luuletajad elavad? Õhust, hullusest, missioonitundest, äkki vahel armastusestki. Siis meenub mulle, et olen ise ka ühe luuletuse tõlkinud – just nii, mina kuulun samuti sellesse alamliiki.