Õhtujuht Godiņš küsib, mida ta äsja etles. Kuulajaid on mõnikümmend, viimases reas vabale kohale sätib end luuletagi valgustuse saavutanud noor hipi. Tunnen ära ühe raamatukoguhoidja. Rahvas hõigub hoogsalt vastuseid: «Kalevala»..., ei «Kalevipoeg». Godiņš tõlgib «Kalevipoega» läti keelde – tule taevas appi, millest need luuletajad elavad? Õhust, hullusest, missioonitundest, äkki vahel armastusestki. Siis meenub mulle, et olen ise ka ühe luuletuse tõlkinud – just nii, mina kuulun samuti sellesse alamliiki.