Ma kõnnin mööda munakiviteed, jõuan õige majani: keldrisse viivast trepist kahel pool põlevad tahmased küünlad. Ma lähen alla. Rahvas juba koguneb. Siis lähebki lahti – rütmiline raiumine läti keeles. See pole mõne ususekti kogunemine ega must missa Riia katakombides. Siia on tulnud inimsoo väljasuremisohus alamliigi esindajad: viimased luule kummardajad. Kokku kuus isendit – luuletajad ja luuletõlkijad – on kohale toonud bussijuht Tõnu. Ma olen Tampere majas Tartus ja algab «Luulesõit».
