Ilmub ERSO endise peadirigendi Peeter Lilje elulooraamat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Peeter Lilje 1985. aastal

FOTO: Peeter Sirge

21. septembril kell 18 meenutatakse Estonia kontserdisaalis biograafia «Elu kui paljutõotav algus» esitluse ja sümfooniakontserdiga ERSO endist peadirigenti Peeter Liljed, kelle surmast möödub oktoobris 25 aastat. Rohke fotomaterjaliga illustreeritud 500-leheküljeline biograafia toob lugejateni ühe kirgliku kunstnikunatuuri hullumeelses tempos kulgenud ja otsast otsani muusikaga täidetud elu. 

Raamatu esitlusega on seotud ka kaks kontserti: neljapäeval, 20. septembril kell 13 tunniajane «Sümfooniline lõuna» ja reedel, 21. septembril kell 19 täispikk sümfooniakontsert. Mõlemal kontserdil astuvad ERSO ette Peeter Lilje head sõbrad: koolikaaslane Leningradi konservatooriumi päevilt ja ERSO endine peadirigent Nikolai Aleksejev, kelle kontaktid ERSOga said alguse 1987. aastal just tänu Peeter Liljele, ning kauaaegne lavapartner ja mõttekaaslane Kalle Randalu. Seoses raamatu esitluse ja Peeter Lilje mälestuskontserdiga on Estonia kontserdisaali fuajees eksponeeritud ka Mare Mikofi loodud pronksbüst.

Peeter Lilje (1950–1993)  käe all on ERSO andnud üle 400 kontserdi ja salvestanud Eesti Raadiole ligi 200 eesti helitööd. Lilje repertuaaris oli üle 40 vokaalsümfoonilise teose ja 30 ooperi. Tema meelisheliloojateks olid Brahms, Sibelius, Tšaikovski, Mahler, Šostakovitš. Lilje jõudis oma 43 eluaastaga «absoluutse muusika tuuma juurde ja tuhandetesse südametesse,» on öelnud Paul-Eerik Rummo. Mikk Mikiver on Eesti üht legendaarseimat dirigenti iseloomustanud aga järgmiselt: «Partei asemele valis ta partituuri, intriigitsemise asemele interpreteerimise. Tundlik, haavatav, õrn. Ja äge, kui muusika asemel kiputi noote mängima. Selline oli Peeter Lilje. Aga Peeter, keda ma naabrina tundsin, lihtsalt Peeter, ei olnudki muusik, ta oli muusika ise».

Raamatu saatesõnas kirjutab Tiina Mattisen: «Peeter Lilje aktiivsed dirigendiaastad 1979–93 olid Eestile (laiemalt Nõukogude Liidule) ühiskondlikult keeruline aeg: järsk allakäigutrepp, millest noor muusik pidi iga hinna eest üles tormama, et teenida muusikat, muusikuid ja muusika vajajaid. Ajalugu on siin raamatus puudutatud küll napilt ja laiemat kultuuritaustagi üksnes riivatud, ometi ei saanud paberile üksnes Peeter Lilje lugu. Omamoodi on see ka tema ea- ja teekaaslaste, uute tuulte põlvkonna lugu ning kindlasti sissevaade meie esindusorkestri tormilisse kümnendisse». Raamatu autorid on Tiina Mattisen, Maia Lilje ja Ene Pilliroog, koostajad Maarja Kasema ja Tiina Mattisen, kujundaja Mari Kaljuste ja väljaaandja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Raamat on ERSO kontsertide ajal müügil Estonia kontserdisaalis erihinnaga ning alates järgmisest nädalast on raamat saadaval ka üle Eesti suuremates raamatupoodides.

ERSO sellenädalane kavagi on väga Peeter Lilje nägu. Avateosena kõlav Brahmsi «Traagiline avamäng» oli esimene teos, mida Lilje ERSO ees juhatas, kui oli teatavaks saanud Neeme Järvi peadirigendikohast loobumise ja Nõukogude Liidust emigreerumise otsus. Griegi klaverikontsert oli 1980ndatel sageli tema repertuaaris nii Peep Lassmanni kui Kalle Randalu soleerimisel. Randaluga mängiti seda Lilje viimasel kontserdil ERSOga Estonia kontserdisaalis 1993. aasta aprillis ja oktoobris Kuopios – vaid mõni nädal enne Lilje lahkumist igavikku. Kontserdi teises pooles tuleb ettekandele korduvalt Lilje repertuaaris olnud Šostakovitši viimane, 15. sümfoonia. Ka ERSO praegusest koosseisust on ligi pooled pikemat või lühemat aega musitseerinud Peeter Lilje juhatusel.

Tagasi üles