Vikerkaar loeb. Nigeerlane Ümera jõel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Chinua Achebe 2010. aastal.

FOTO: Mike Cohea/Ap

Talvel, kirjutades järelsõna oma tõlkele Chimamanda Ngozi Adichie romaanist «Pool kollast päikest», ütlesin, et paraku pole eestindatud Nigeeria autorite hulka «veel mahtunud ei 1986. aastal Nobeli preemia võitnud joruba Wole Soyinka ega ka 2007. aasta Man Bookeri preemia laureaat, igbo (v ibo) Chinua Achebe; eestindatud on kolm teost urhobo rahva hulka kuuluvalt Ben Okrilt ja üks romaan joruba Amos Tutuolalt» (PKP, lk 548). Peagi pärast Adichie raamatu ilmumist tuli välja Chinua Achebe «Kõik vajub koost» – ja oluline puudujääk sai vähemalt osaliselt korvatud. Varasemale ühele jorubale ja ühele urhobole on nüüd lisandunud kaks igbot; kui arvestada Nigeeria eri rahvaste ja keelte arvuks ümardatult 500, siis – ainult 497 rahvast veel, ja ongi esinduslik ülevaade käes!

Valdav osa neid rahvaid on muidugi väikesed (mõned eesti rahvastki väiksemad!) ja kõigil ei pruugi omakeelset kirjandust olla. Siiski on tore, et eesti keeles hakkab vähehaaval olema võimalik rääkida mitte «Nigeeria kirjandusest» kui ühtsest tumedast massist, vaid Nigeeria igbo, Nigeeria joruba, Nigeeria urhobo kirjandusest. Väga vaikse «pimeduse südame», «käsitamatu musta meeletuse» asemel – kirjeldused, mida Achebe Joseph Conradile südamest pahaks pani – hakkab joonistuma välja reipalt sõnakaid omanäolisi rahvaid oma vanasõnade, kommete, huumoriga: inimesi nagu me isegi.

Achebe romaan «Kõik vajub koost» («Things Fall Apart») ilmus esmatrükis 1958. aastal ja tõmbas otsekohe tähelepanu väga mitmel põhjusel. Esiteks oli see kirjutatud inglise keeles – tekkis poleemika, kas ja kui, siis mida tahab Achebe ütelda kolonisaatorite keele kasutamisega. Ta ise märkis, et igbo keel koosnes paljudest eri murretest, kuni briti misjonärid murdeerisuste vältimiseks lõid kunstlikult seniolematu ühtse igbo kirjakeele. «Aga standardversioon ei laula. Seda ei anna mitte kuidagi laulma panna. See on raskepärane. See on puine. See ei jõua kuhugi,» kurdab Achebe. (Selle üle tasuks ehk mõelda ka ühtse võru kirjakeele tegijail.) Inglise keele kohta märkis Achebe, et kuna seda õpitakse kogu elu, oleks rumal seda mitte kasutada; ka kuuluvat romaanivorm ühte pigem inglise keelega. Lisaks jõuab ingliskeelne tekst mitte ainult kõigi Nigeeria rahvasteni, vaid veel paljude teisteni üle maailma. Kas Achebe seda kavatses või ei, sai tema romaanist üks loetumaid ja uuritumaid Aafrika kirjanduste alusteoseid, mida on tänapäevaks tõlgitud enam kui 50 keelde.

Lugu ise, nagu Yeatsilt laenatud pealkirigi hoiatab, on traagiline ja käsitleb ühe igbo kogukonna lagunemist kristlike kolonisaatorite saabumisel 19. sajandi lõpu Nigeeriasse. Raamat algab eluolu kirjeldusega kvaasivabariiklikus kogukonnas, üheksast külast koosnevas Umuofias, mida valitseb vanemate nõukogu. Peategelane Okonkwo on pehmovõitu isa häbenedes otsustanud saavutada kõik, mis isal tegemata jäi, ning mitte iial näidata end nõrgana. Ta rügab tööd teha, kogub jõukust, võtab traditsioonilisi tiitleid, peksab oma kolme naist ning kasvatab neilt saadud arvukaid lapsi – lühidalt, tõuseb oma rahva suurte meeste sekka. Umuofia elu üksikasjalik kirjeldus on lubanud nimetada romaani etnograafiliseks: näeme traditsioonilist võõrustamist koolapähkli ja kriiditseremooniaga (lk 12), rahvakoosolekut (lk 16–18), oraakli küsitlemist (lk 22–23), maaviljelusrituaale (Rahu Nädal, lk 32–35; Vastse Jamsi Püha, lk 38 jj) jne. (Uudseviljapühade eeskujul oleks siiski ehk õigem kõnelda uudsejamsipühast.) Kirjeldused jooksevad ladusalt, võiks öelda: musikaalselt; ühes vahele pikitud vanasõnadega («kõnekäänud on palmiõli, millega sõnu süüakse», lk 13), pildikestega argitoimetustest ja asjade algusi seletavate muinaslugudega (nt lugulaul raisakullist, kes taevast vihma maa peale pidi tooma, aga selle käigus nii märjaks sai, et kodu asemel kaugele maale lendas ja seal ohverdatud looma sisikonna nahka pani, lk 52), loovad need vägagi elava ja sümpaatse pildi igbode elust.

Chinua Achebe.

FOTO: AP

Pildil ei puudu ka tume külg – Okonkwot hinnatakse mh sellepärast, et ta suhtelisest noorusest hoolimata on viis inimpead hankinud («Tähtsatel puhkudel /---/ rüüpas tema palmiveini oma esimesest inimpeast», lk 17); küla oraakel võib anda ootamatult verejanulisi korraldusi, näiteks käskides tappa naaberkogukonnast lunaks antud poisi, kes Okonkwo juures elatud kolme aasta jooksul on saanud talle armsaks kui oma laps. Aga üldjoontes elab kogukond sisukat, seadsat ja eesmärgipärast elu – kahtlemata on tegu tervikliku, terve ja sümpaatse rahvakilluga. Kuni tulevad misjonärid ja kõik hakkab vajuma koost.

Juba omal ajal raamatut originaalis lugedes kummitas mind mingi sarnasus teadmata millega, Achebe raamat justkui tuletas meelde midagi ammukogetut. Läks aega, et taibata – see meenutas vanema eesti kirjanduse teoseid, raamatuid eestirahwa eluolust, rõõmudest ja muredest enne, kui koledad ristikoerad helgele iseolemisele lõpu tegid. Tõlget lugedes tabas see äratundmine mind veelgi kõvemini; hakkasin otsima, kas võiks leida ühe arhetüüpse omaelu kaotamise ja võõra korra kätte jäämise loo, mida annaks Achebe raamatuga kõrvutada. Alguses kahtlustasin Bornhöhet, kuid tema lood tundusid napimad, romantilisemad, mitte nii tugeva etnograafilise kallakuga. Siis tuli äratundmine. Mait Metsanurk, «Ümera jõel» (tsiteerin allpool 2008. aasta EPLi väljaande järgi).

Muidugi on teos Achebe raamatust väga erinev, juba põhjamaise lund ja soesilmi täis talve, aga ka lõppakordi poolest. Achebe lõpp on traagilis-irooniline: Okonkwo kuri saatus ajab inglasest ringkonnaülema vaagima, kas mees vääriks peatükki või kõigest lõiku tema tulevases raamatus, kavandatud pealkirjaga «Rahu toomine primitiivsetele hõimudele Nigeri alamjooksul» (kas ainult mulle kajab siin vastu Tacituse kuulus «seda, kui nad maa lagedaks on teinud, nimetavad nad rahuks»?). Seevastu Metsanurk pakub lugejaile pateetilis-heroilise lõppakordi suhkurdatult õrna armastusega. Ent mutatis mutandis ei paistagi erinevused nii väga suured. Mõlemad raamatud lähevad käima naistevastasest vägivallast: ÜJs teotatakse pealikuemandat, nii et see metsa läheb, kus hundid ta poja ära söövad; kättemaksuks rüüstab ja tapab kurjategijaid tema vend, seitsmest külast koosneva maakonna vanem. KVKs tapab naaberhõim täpsemalt teadmata asjaoludel ühe kogukonna naise ning annab siis kannatanuile sõja vältimiseks neitsi ja «õnnetu saatusega» poisikese lunaks. Mõlemad autorid kirjeldavad rahva eluolu enne ristiusu tulekut – Metsanurga olukirjeldusi tuleb mõistagi suuremal määral fantaasiaviljaks pidada, sest ka 30ndate aastate ideoloogilist ühiskondlikku tellimust kõrvale jättes olid tema allikad pea olematud ja kirjeldatav olustik mitte mõnekümne, vaid mitmesaja aasta kaugusel. Ent teatud ühisjooned on olemas. Lisaks põllutööde ja nendega seostuvate riituste kirjeldusele – maaharijad rahvad mõlemad! – maalitakse meile pilte kohtumõistmisest (ÜJ lk 24–26, 88–91; KVK lk 80–85); matusest (ÜJ lk 62–63; KVK lk 107–109); nõiast ja nõidusest (ÜJ lk 97–103; KVK lk 74–78); arstimisest (KVK lk 78–79; ÜJ läbivalt iga tapluse järel); kosjadest ja pulmadest (ÜJ põgusamalt, lk 15–16; KVK lk 66–69, 98–105); ja sellest, kuidas ristiusku hakkavad kalduma eeskätt kogukonna nõrgemad, marginaalsemad liikmed (ÜJ mainib mitut puhku (vanemaid) naisi ja vanemaid mehi, lk 270, 239; KVK «väärtusetuid, tühiseid inimesi», lk 125). Kusjuures sarnane on isegi kirikulaulu mõju kogukonna liikmetele (ÜJ lk 194–195; KVK lk 128–129)!

Iseasi, mida nende paralleelidega nüüd peale hakata. Küllap on paratamatu, et rahvust looma või tugevdama, alusmüüte pakkuma pürgivad tekstid peavad näitama oma rahva rituaale ning kombetäitmisi, ja inimelu sõlmpunktid, mille ümber need koonduvad, on sarnased nii siin- kui sealpool Saharat. Paralleelid on tingitud rohkem raamatute kirjutamise eesmärgist kui mingitest ajaloolistest tõsioludest. Inimesed ikka abielluvad, surevad, matavad, aga mitte igas raamatus ei ole tarvidust kogu seda tsüklit katta. Achebe raamat on kindlasti pannud nurgakivi Nigeeria igbode kirjandusele ja andnud võimsa tõuke noorema generatsiooni kirjanikele (Adichie näiteks on öelnud, et tema leidis just Achebelt õigustuse hakata kirjutama oma rahvast ja asjust, mida ta tundis ning enda ümber nägi). Metsanurk pani aluse Ümera ja palju taga kurdetud muistse vabadusvõitluse müüdile. Head ja põnevad lugemised mõlemad, sobivad kätte võtta ka kõrvuti või järgemööda!

Chinua Achebe
«Kõik vajub koost»

Tõlkija Heili Sepp
Varrak, 2018
184 lk

«Kõik vajub koost»

FOTO: Raamat

Tagasi üles