Raske laava hõljus läbi külmade maastike

Rosetta kontserdil täitusid helilained külmade maastikega, mida vokalist Michael Armine’i võimsad karjed läbistasid omamoodi tumedate päikesekiirtena. Foto: Peeter Medvedkov

Ei tea, mis see on, aga paljude uuema aja bändide egiididesse näib olevat igatpidi sisse kirjutatud taotluslik žanrimääramatus. Nii ei ole ka USA viisik Rosetta kunagi kuigi suure heameelega ennast sildistada tahtnud. Samas on nad selgelt osa 2000. aastate post-metal'i nn uues laines siiski tugevalt, küll aga omanäoliselt sees. On ju kõik olemas: shoegaze’i mitmekihilisus, käredalt rasked osad ja süsimusta metallina ajukäärusid kõditav atmosfäärsus. Tihe muusika, mis voolab raskelt nagu laava. Rockstar'si kontsert pakkus seetõttu võimsa elamuse.

Ometigi õhtu algus oli soojendajate, Piiteri trio Trna näol pigem mannetu ja ka üldiselt raskemuusikat austavale kõrvale pigem piinlik. Kui bassist ja trummar suutsid veel teatud mitmekesisust pakkuda, siis kitarristi jaoks oligi valimatu vali strum’imine vist ainus kätteõpitud eneseväljendamise viis. Koos üle võlli keeratud kajaefektidega kadus paraku viimanegi lootus müra seast muusikat eristada ning ausalt öeldes näis, nagu bändil olekski ainult üks lugu.