Aja auk. Intervjuu, mida ei toimunud

Tricky kontsert Rock Cafes, 20. november 2008 Foto: Jelena Rudi

Räägime pisut Trickyst, sest reedel esineb ta Narvas.

Tricky kohta on sageli öeldud: ta on karakter. Juba nimi Tricky ütleb, et temaga ei pruugi olla kõige lihtsam, et ta teeb trikke. Uurisin korraldajatelt, et ehk saab Trickyga ka intervjuu teha. Intervjuud ei tulnud ja ega ma ausalt öeldes eriti ei tahtnudki. Ei tahtnud sellepärast, et Tricky on kas just mu iidol, aga tema muusika on mulle väga oluline. Ja kuidas sa siis räägid inimesega, kelle muusika on sulle oluline. Sellise inimesega ei räägi ju midagi. Ja miks peaks Tricky viitsima rääkida kellegagi, kes esitleb ennast kui ajakirjanikku ei tea kust... Ida-Euroopast või on see nüüd Põhja-Euroopa. Tricky, kes ei tundu eriti inimene, kes hooliks turundusplaanidest ja seega ka teatavatest kohustustest rääkida.

Ja millest te siis räägite? Ilmselt ei räägi te tema 1995. ilmunud debüütalbumist, mille enamik muusikaväljaandeid kuulutas tol aastal aasta parimaks ja õigusega. Juba aasta hiljem, enne tema järgmist ja veel rohkem enesessesulgunud ning tehnoloogilistesse nõiailmadesse sukeldunud plaati «Pre-Millennium Tension» ei tahtnud ta oma eelmisest plaadist midagi kuulda ega sellest rääkida. Debüütalbum «Maxinquaye» oli pannud aluse žanrile, mida muusikaajakirjanikud nimetasid triphopiks, aga Tricky ei kannatanud seda nimetust. Triphop oli hiphopi omamoodi aeglasem, introspektiivsem ja kanepisuitsusem versioon. «Maxinquaye» andis maailmale liiga palju Tricky koopiaid (ta nimetas seda plaati üheks paljudest sittadest albumitest), mille peale ta ütleski, et hakkab nüüd tegema muusikat, mis ei oleks kopeeritav.

Vast ei olnudki. Jamaical lindistatud «Pre-Millenium Tension» oma skisoidses ähvardavuses pole kuigi kopeeritav ning sellele järgnenud art-rock-mürgeldamine «Angels with Dirty Faces» veel vähem. Plaat, mille lõpetab kuri ja kummituslik rant pealkirjaga «Record Companies», mis, kui Tricky jutust seal aru võib saada, räägib sellest, kuidas plaadifirmadele on kasulik, et tupac'id ja biggie'd üksteist ära tapavad. Tricky ütles, et kui «Maxinquayed» poleks kopeeritud, oleks ta teinud ehk veel neli-viis sellist plaati, aga milleks see kõik hea oleks olnud, ta küll ei tea. Või siis vähenes võimalus kopeerida ka asjaolust, et nii muljet avaldavad, kui need kaks hilisemat plaati ka polnud, ei olnud neis enam seda murrangulisust – need olid loogiline liikumine järjest pimedamasse ja klaustrofoobsemasse ruumi.

Ja kas oleks olnud mõtet rääkida ka kümme aasta tagasi Tallinnas toimunud Tricky kontserdist, millest kirjutasin tookord arvustuse pealkirjaga «Tallinnas esines kipsis jalaga punkar», sest just nii oli, ta esines kipsis jalaga. Kasutasin selles arvustuses ka väljendit «pruun punk», mille väljamõtlemise au ma küll endale võtta ei saanud, sest Brown Punk oli nimi, mille Tricky pani oma plaadifirmale. Plaadifirma enam ei tegutse. Võib-olla oleks võinud rääkida sellest, miks plaadifirma enam ei tegutse. Võib-olla.

Pruun punk on olnud Tricky tegemiste kohta väga adekvaatne nimetus. Ehk oleksite pisut sellelgi peatunud. Ja kui ühel hetkel on läinud trumm ja minema peavad ka pulgad, siis ehk meenutanuks te sedagi, kuidas Trickyle kingiti tookord Rock Cafes laval tohutu suur kanepipläru, mis oli küll tehtud põhust ja mille ta siis põlema süütas ja sellega laval ringi jooksis ja tuleohutuseeskirja vastu eksis ja turvamehed teda korrale pidid kutsuma. Ja ehk ka seda, miks ta nüüd Berliinis elab. Kas sellepärast, et seal elab ka tema «Maxinquaye» kollaboraator, legendaarne Mark Stewart. Ei tea.