Proleteriaadi õilistamine kunstiliste vahenditega
Remsu filmist «Võta või jäta»

Kaader filmist "Võta või jäta".

FOTO: Rakvere Teatrikino

Proletariaat ekraanil! Seda ei juhtu naljalt iga päev, ikka näeme intelligente ja loomeinimesi, eks oma särk oli ihule lähemal filmitegijailgi. Muidugi oleks hea, kui rahvuslik filmikunst representeeriks oma töis tervet meie ühiskonda, nõnda on sinikrae toomine fookusesse kindlasti pluss.

Tellijale

Juba esimestel stsenaristi ja režissööri Liina Trishkina-Vanhatalo ning tema meeskonna loodud filmi «Võta või jäta» (edaspidi VVJ) vaatamisminutitel saab ka selgeks, et jutt käib Eesti elust siin ja praegu. Ka niisugune valik on üldjoontes kiiduväärt, kuna võib arvata, et see on ajastu, mida autor(id) ehk kõige paremini tunnevad. Ent siin ja praegu valik pole ka ilma riskita, selle ajastu tundjaid leidub kenakesti, enam-vähem kõigi jaoks on see aga eri moodi ning nii tulevadki etteheiteid eksimise kohta.

Olen silma peal hoidnud VVJ kajastustel ajakirjanduses ja jõudumööda sotsiaalmeediaski ning tundub, et üldiselt võetakse filmi kui kamakat reaalsust, hoolimata sellest, et me näeme-kuuleme seda ekraanilt, päriselu ja pärismaailma tajume me ju teisiti. Siinkohal meenub Juri Lotmani hoiatus, et vaataja emotsionaalne usk ekraanil toimuva tõelisusse tekitab lausa probleeme, ja seda on kasutatud kurjalt desinformeerimise eesmärgil. («Filmisemiootika», lk 22, tõlkinud Elen Lotman. Varrak, 2004) Antud juhul pole VVJ tegijad kedagi desinformeerida tahtnud, neile on seda hoopis ette heidetud. Et tegemist olevat sotsiaalpornoga. Oh-oo.

Tagasi üles