Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)
/nginx/o/2018/09/21/11435754t1h4996.jpg)
Proletariaat ekraanil! Seda ei juhtu naljalt iga päev, ikka näeme intelligente ja loomeinimesi, eks oma särk oli ihule lähemal filmitegijailgi. Muidugi oleks hea, kui rahvuslik filmikunst representeeriks oma töis tervet meie ühiskonda, nõnda on sinikrae toomine fookusesse kindlasti pluss.
Juba esimestel stsenaristi ja režissööri Liina Trishkina-Vanhatalo ning tema meeskonna loodud filmi «Võta või jäta» (edaspidi VVJ) vaatamisminutitel saab ka selgeks, et jutt käib Eesti elust siin ja praegu. Ka niisugune valik on üldjoontes kiiduväärt, kuna võib arvata, et see on ajastu, mida autor(id) ehk kõige paremini tunnevad. Ent siin ja praegu valik pole ka ilma riskita, selle ajastu tundjaid leidub kenakesti, enam-vähem kõigi jaoks on see aga eri moodi ning nii tulevadki etteheiteid eksimise kohta.