Nädala plaat. California džungliraamat

Muusikaline kollektiiv Jungle. Foto: Charlie Di Placido

Jungle askeldab laval nagu rõõmsameelne karvane sajajalgne, kes teab täpselt, mida teeb, ja teeb tuju heaks nii endal kui teistel ning jätab peale õnnehormoonide õhku ka parasjagu salapära.

Londoni seitsmeliikmeline, ennast mõõduka saladuskattega ümbritseda armastav miniorkester Jungle tuli omanimelise debüütalbumiga välja 2013, tiirutas paar aastat mööda ilma ringi ja haihtus siis radaritelt. Arvati, et ega neist suurt rohkem kuulegi, aga möödunud suve hakul olid nad uute singlitega tagasi, hakkamist täis ja ideedest tulvitsev. Värske album «For Ever» ei kannata teise albumi sündroomi all ning on debüüdiga samas kaalukategoorias.

Jungle’i debüütalbumi tegevus toimus peamiselt imaginaarsetes paikades. «For Everi» tegevus seevastu leiab aset vägagi reaalsetes paikades Californias. Kuidagi läks nii, et Jungle’i eestvedajate pruudid otsustasid mehed nagu kokkuräägitult maha jätta, seega on see plaat ka mõrkjast lahkuminekust.

Jungle’i puhul ei saa milleski muidugi päriselt kindel olla. Moodsas marketingis on nad alati meistrid olnud. Bändi ninamehed J ja T peitsidki ennast esialgu ainult nende tähtede taha. Kui andsid intervjuusid, siis reeglina ainult telefonis, ning tegid üldse kõik, et kogu bändi ümbritsev argimütoloogia oleks võimalikult paksus udus. Internetiajastul ei jää aga midagi saladuseks ning uuriv ajakirjandus selgitas peagi välja, et J ja T on tegelikult Josh Lloyd-Watson ja Tom McFarland, pealegi on tegemist vanade semudega. Jungle’i debüütalbum tõi kaasa Mercury Prize’i nominatsiooni, kuldplaadi, palju meediakära ja väljamüüdud kontserdid. Isegi pirtsakas guru Noel Gallagher kiitis. Jungle kadus võrdlemisi ootamatult mõneks ajaks pea jäljetult ning nagu peamehed nüüd tunnistavad, ehmatas end peamiselt kohalike klubide laval ette kujutanud bändi ootamatu globaalne kuulsus lihtsalt ära.