Andra Teede: mulle meeldib kirjutada päriselul põhinevaid asju
intervjuu 30. sünnipäeva tähistanud luuletaja ja stsenaristiga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Õnne 13» stsenarist Andra Teede tunnistab, et vaatajate tagasiside tuletab talle meelde kohustust võtta seriaali tegijana sama tõsiselt kui nemad.

FOTO: Liis Treimann

Eilse vahefinišiga oma elu kolmanda kümnendi seljataha jätnud Andra Teede näib olevat loomingulise aktiivsuse tipul. Tänavu hiliskevadel ilmus tema uus luulekogu «Pikad mehed, pikad elud». Läinud laupäeval algas tal viies hooaeg teleseriaali «Õnne 13» stsenaristina. Täna läheb lavastaja Maria Peterson Luubi käe all proovisaali tema värske näidend «Mis oleks, kui». Homme jõuab esimest korda eetrisse uus sari «Teine võimalus», mille juures on Teede samuti stsenarist. Minu vestlus Teedega leidis aset mõni päev enne tema sünnipäeva ühes Tallinna kohvikus.

Saad kohe 30-aastaseks. Küsin nagu spordireporter raja kõrvalt keset distantsi: mis tunne on?

Ma pole kogu oma elu jooksul kirjutanud nii palju kui sel suvel. Kirjutasin iga nädal ühe episoodi «Õnnet» ja ühe episoodi «Teist võimalust». Lisaks sellele lõpetasin just ühe teatriprojekti, mis on dokumentaalnäidend lapsendamisest. Intervjueerisin seetarvis terve suve inimesi, kes on võtnud oma perekonda võõra lapse, ning kirjutasin sellest näidendi, mis läheb proovi esmaspäeval (täna – toim).

Kas lapsendamise teema on mingil moel muutnud su enese varasemaid seisukohti selles asjas?

Mul ilmselt ei olnudki varem väga erilisi seisukohti, aga nüüd olen väga palju targemaks saanud. Need inimesed, keda mul õnnestus intervjueerida, rääkisid täiesti uskumatuid lugusid armastusest ja perekonnaks kasvamisest. Selleks ma armastangi dokumentaalteatrit, et see laseb kaevuda ühte sotsiaalselt teravasse teemasse.

Ehkki sa tulid avalikkuse ette luuletajana, oled pigem tuntud kui stsenarist. Kas teleseriaalidele dialoogide kirjutamine on ühele «korralikule» kirjanikule üldse «tõsine» tegevus?

Ma ei ole see tüüp, kes tahaks südames olla ainult luuletaja ning kaebleb, et peab kapitalismi ebainimlikes ja alandavates tingimustes hoorama oma annet maha telemajas. Ma väga naudin stsenaariumite kirjutamist. Pealegi on tööriistad ja loovuse rakendamine mõlemal puhul samasugused. Läbi «Õnne» olen jõudnud lihtsalt umbkaudu sada korda suurema auditooriumini kui oma luulega.

Pealegi arvan, et mul hakkaks loojana lihtsalt igav, kui tegeleksin üksnes luulega, kui mul poleks teatrit ega telet. Ma tõesti ei tea, mida teevad päevast päeva inimesed, kes on ainult luuletajad. Mulle meeldib väljakutse kirjutada hästi palju. Ilmselt olen ma üks hetke Eesti suurima tootlikkusega kirjanikke. Mis on omakorda muutnud mind kirjutamisel kiiremaks ning nõudlikumaks.

Telele kirjutamisel on veel see voorus, et siin ei toimu mingit sahtlisse tootmist – kogu kraam läheb kiiresti eetrisse ning pälvib ühel või teisel moel vastukaja ning võimaldab mul end kirjutajana seeläbi arendada. Mis muidugi ei tähenda, et iga rida kohe läbi läheks. Ikka kärbid ja kirjutad ümber, see on loomulik osa protsessist.

Kui palju reiting su vererõhku ja enesehinnangut mõjutab?

Loomulikult tunnen ma tagantjärele huvi enda tehtud asjade reitingu vastu. Sest tele puhul on reiting väga oluline. Ent tehes ei saa ette reitingu peale mõelda, nii ei tule head asja. Ja ma vist ei oska ka nii. Küll aga tuleb tehes kindlasti teadvustada oma sihtgruppi.

Tüüpiline draamakirjanik näeb enne uue näidendi esietendust õudusunenägusid ja veedab esietenduse lava taga närvide rahustuseks viina juues. Tele on selles mõttes raske, et see esietendus on igal laupäevaõhtul kell pool üheksa. Nüüd koos «Teise võimalusega» kaks korda nädalas ja kuigi ikka on alati natuke hirmus, peab harjuma. Ma lihtsalt ei suudaks iga paari päeva tagant jälle nii suurt närvivapustust läbi elada.

Andra Teede.

FOTO: Liis Treimann

Kirjanikud on enamasti individualistid. Kuidas mõjub meeskonnatöö sinu loovusele?

Kirjanikul, kes kirjutab üksnes luulet ja proosat, on selles mõttes meeletu luksus – istuda kodus ja üksi kirjutada. Saad valmis, annad välja. Tiimis mõtlemine ja naermine, mida tele- ja teatritöö pakuvad, on teistpidi väga lahedad. Aga selles maailmas hakkama saamiseks peab sul kirjutajana olema koostöötahe, pead suutma vajadusel kärpida või ümber kirjutada ning mitte solvuma kõrvalt tulnud märkuste ja ettepanekute peale.

Teatris, teles ja filmis on tegijate poolel hierarhia väga selgelt paigas – režissööril ja lavastajal on siin viimase sõna õigus. Samas on see teistpidi lahe, kuna pakub mulle kui kirjutajale teatud põrkepunkti. Mul on väga palju vabadust teha, mida ma soovin, aga ma pean seda tegema teatud piiride sees.

Teiseks inspireerib, et sedasorti tööde puhul lisandub sellele kõigele ühe kriteeriumina veel tähtaeg. Mis on hea, sest aja peale kirjutamine tingib seda, et kirjutajal kaob ära «vana hea» writer’s block. Kirjutad siis, kui on vaja.

Helilooja Igor Stravinski on kuskil öelnud, et ei ole inspiratsiooni, on üksnes tähtajad...

Jah, Tuglas vist kuskil ütles, et temal tuleb inspiratsioon siis, kui ta istub laua taha ja hakkab kirjutama. Mina ütlen, et ma pean täitma seda kaevu, kust need sõnad ja laused võtan, mida oma Maredele ja Allanitele suhu panen.

Kuidas sina oma kaevu täidad?

Tuleb hästi palju lugeda. Mitte ainult klassikat, vaid ka elulist ja lihtsat materjali, nagu blogid, artiklid, kommentaarid. Blogisid loen ma ikka maniakaalselt. (Naerab.) Sealt tuleb nii palju huvitavaid asju ja häid mõtteid. Muidugi ei saa copy-paste’i teha, pigem kontrollin ja kinnitan neid mõtteid, mida ma mõnele teatud tegelasele oma tekstis ise olen andnud.

Näiteks on mul «Teises võimaluses» üks nelja lapse ema. Ja kuna mul endal ei ole nelja last, siis pole mul ka vastavat elukogemust, see teatud vaade asjadele. Ma võin ainult aimata ja spekuleerida, milline see igapäev tegelikult on. Nelja lapsega emade blogidest saan oma nägemusele täiendust ja kinnitust.

Milline osa stsenaariumi kirjutamisest su fantaasiale kõige suurema väljakutse esitab?

See, mis mingis osas või hooajal juhtub, et kes jäävad kokku ja kes ei jää ning muu sarnane, lepitakse enamasti kokku juba varem. Ja siin on segamini nii stsenaristi kui ka režissööri ideed. Minu jaoks nõuab palju rohkem fantaasiat vahede täitmine nende punktide vahel. Võtame näiteks stseeni, kus üks tegelane jääb teisele petmisega vahele. Seda, kas me soovime nad pärast seda sündmust kokku jätta või lahku ajada, on väga lihtne otsustada. Ent kuidas seda sündmust eluga täita, kirjutada dialoog, mõelda välja tegevus, stseeni loogika, on hoopis keerulisem.

Kui palju on näitlejad oma isiku ning rollisooritusega sinu kirjutatud stsenaariumi mõjutanud? Kas keegi neist on esitanud oma kehastatava tegelaskuju saatuse kohta ideid ja soove?

Jah, on küll juhtunud. Alles täna kirjutas mulle Marika Korolev, kel on idee seoses «Õnnega». Kuna mina liitusin selle meeskonnaga siis, kui seda seriaali oli tehtud juba 20 aastat, pidid näitlejad mind alguses päris palju aitama ja mõne lause peale ütlema, et minu tegelane päris nii ei teeks. Enamasti oli neil õigus, sest keegi ei tunne seriaali tegelaste karaktereid paremini kui näitlejad, kes neid kehastavad.

Sellised näitlejad, kes stsenaristi ja režissööriga kaasa mõtlevad, on hästi lahedad. «Teises võimaluses» mängivad näiteks Liina Tennosaar ja Egon Nuter, kes on reaalelus teadupärast elukaaslased. Seriaalis on nad aga hoopis suurimad vaenlased – külavanem ja vallavanem. Väga lõbus oli välja mõelda, kui filigraanselt nad teineteist piinavad ning Egon ja Liina panustasid ka omalt poolt.

Kuidas on vaatajatega – kas ka sealtpoolt ekraani jõuab sinuni ideid, palveid, manitsusi, ähvardusi.

Ma saan palju lugejakirju. See on väga tore. Tuleb nii positiivse kui ka negatiivse sisuga pöördumisi. Oma sisult on need enamasti konstruktiivsed, kuid ega nad seda, kuidas me «Õnnet» teeme, eriti ei mõjuta. Küll aga annab see meile parema pildi sellest, mis «Õnne» üldse on ja mida selle kohta arvatakse, mida sellelt eeldatakse ja oodatakse.

Neist kirjadest tuleb üldiselt hästi välja see, et on väga palju inimesi, kelle jaoks on «Õnne» tegelased hästi omased ja olulised ning otsapidi isegi reaalsed – justkui oleks tegu oma naabrite või koguni pereliikmetega, kellega on kõrvuti elatud juba veerand sajandit. Tagasiside hulk näitab, kui elus ja oluline on see sari vaatajatele. See tähendab, et me peame tegijatena võtma seda kõik sama tõsiselt kui nemad.

Selliseid üle aastakümnete kestvaid eepilisi sadade tegelastega kogu pere teleseriaale leidub vist peaaegu igas riigis. Kuid nii noori stsenariste kui sina pole rohkem ilmselt ühelgi.

Kui olen oma tuttavatale välismaal rääkinud, et kirjutan sellist seriaali nagu «Õnne», siis ütlevad nad tavaliselt, et see on mulle kui noorele stsenaristile hea kogemus. Kui ma aga täpsustan, et kirjutan seda üksinda, siis ollakse enamasti väga üllatunud. Ma ise ei tea ühtegi riiki, kus sellist seriaali kirjutaks kõigest üks inimene, rääkimata sellest, et nii noor inimene nagu mina.

Igal pool on sellise projekti taga nn kirjanike toad: on peakirjanik, kes mõtleb koos režissööriga lugu, ent aukude täitmine – konkreetsete stseenide loomine ja dialoogide kirjutamine – jagatakse ära ülejäänute vahel. Seda tööd teevad kolm-neli inimest, kusjuures enamasti on nad eri vanuses ja taustaga. Vanemate tegelaste teksti kirjutavad vanemad, nooremate oma nooremad jne. Normaalses maailmas oleks mina kõigest üks nendest dialoogi stsenaristidest, mis oleks algajale paras töö.

Kas üksi kirjutamisel on ka mingeid voorusi?

Üksi on selles mõttes hea teha, et lisaks kogu sellele sullile ja feimile, mis nüüd üksnes minule tuleb (naerab), võimaldab see töötada oluliselt kiiremini. Võiks arvata, et kambakesi läheb kiiremini kui üksinda, kuna saab tööd delegeerida, siis tegelikult on vastupidi: seltskonnaga tehes kulub suur hulk aega läbirääkimisele ja kooskõlastamisele. Ja kuna ma olen kirjutanud üksi, siis olen saanud seda teha täpselt seal, kus ma parasjagu asun. Olen kirjutanud «Õnnet» igasugustes maailma punktides, eelmisel nädalal näiteks Rumeenias Bukarestis, kus olin seoses luulefestivaliga.

Ja nüüd kirjutad sa esimest korda koguni kahte seriaali korraga?

Jah, nüüd on mul esimest korda «Õnne» kõrval teine sari. See on võimalik üksnes tänu sellele, et tegu on väga erinevate asjadega. Seriaali nimi on «Teine võimalus», režissöör Rasmus Merivoo – mees, kes tegi kunagi kultusliku lühifilmi «Tulnukas». Rasmusel on hästi pöörane huumorimeel ja see sari saab olema väga pöörane. Kui «Õnnet» tegema hakates võtsin ma lihtsalt töö üle ning õppisin sisse, siis see on nüüd minu enda asi. Olgugi et algidee pärineb produtsentidelt ning režissöörilt.

Millest see seriaal räägib?

See räägib väikesest külast, mille elanikud hakkavad tegema endast tõsieluseriaali. Kusjuures see meie seriaal räägib omakorda sellest, kuidas nad teevad saadet, mis räägib omakorda sellest, kuidas nad tegid seda tõsieluseriaali.

Kui pikalt sa osasid ette kirjutad?

«Õnne» puhul kirjutan praegu novembrit. «Teine võimalus» läheb kohe esimese osaga eetrisse, mina kirjutan 9. osa. Seega kirjutan ette paar kuud, võtted toimuvad umbes poolteist kuud enne eetrisseminekut.

Mainisid, et «Õnne 13» on omal moel ajastu dokument. Ka sinu teatritekstid on olnud vist peaaegu eranditult dokumentaalsed, ütleksin koguni, et merlekarusoolikud.

Jah, ja mul on kohe tulemas veel mitu karusoolikku projekti. Ma austan teda väga ja sain lavakas ka Karusoo seminarides käia. Mulle meeldib kirjutada päriselul põhinevaid asju ning tihti on dokumentaalteater ikkagi sotsiaalselt teravatel teemadel. See on nurkapidi nagu ajakirjandus, sest sa pead intervjueerima, uurima, lugema statistikat. Siis aga pöörad selle info kunstiks ning mõtled, mis stseenidega infot kõige paremini kasutada.

«Pikad mehed, pikad elud» (2018) FOTO:

FOTO: Raamat

Sinu luuletused on alati olnud kirjutatud sinuvanuse noore naise perspektiivist ning minavormis, mis loob paratamatult teatud siiruse ja dokumentaalsuse illusiooni. Pean tunnistama, et olen lugenud su kogusid kui üht kirjanduslikku tõsieluseriaali. Mil määral on sinu luule dokumentaalne ning põhineb sinu enese reaalelulistel läbielamistel?

Kuigi ma kirjutan elust palju maha, on ikkagi kunstilisi liialdusi ja puhast absurdi ka. Näiteks on mul üks vanem tekst, mis algab ridadega «sel päeval / kui sa minu juurest / ära läksid / hakkasid kõik / mu 13 paari kingi / hõõruma / ja arvuti ütles üles». Järgneb hulk halbu asju, mis veel juhtusid, et terved linnaosad põlesid maha ja Savisaar sai presidendiks. Mulle on paljud lugejad öelnud, et see on nii eluline ja valus tekst, aga tegelikult läks kõnealune inimene lihtsalt poodi ja mul hõõrus king ning arvuti hangus, nii et korraga oleks nagu päris, kuid tegelikult ikkagi mitte.

Sel ajal, kui mina luuletajana debüteerisin, tuli kohalikku kirjandusse veel umbes kümme minuvanust tüdrukut. Me esinesime hästi palju koos ja meist räägiti hästi palju kui ühest seltskonnast. Ja eks me olime natuke sarnased. Mõtlesin, et kuidas saaksin olla kindel, et ma luules kedagi tahtmatult ei plagieeri, kuidas saaksin teistest eristuda. Siis jõudsingi mõtteni, et senikaua, kui ma kirjutan üksnes enda unikaalsetest subjektiivsetest kogemustest, ei saa ma kirjutada samu luuletusi kui teised. Mis ikkagi ei tähenda, et kõik päris tõsi oleks. On tõde pluss kunst, umbes nagu dokumentaalteatris.

Ma olen enda jaoks mõelnud, et luuletus ei ole mitte niivõrd dokument kui konserv – eriti kehtib see armastusluuletuste puhul. Ma olen kirjutanud neid oma elus päris palju ning enamasti meeletult intensiivse vahetu tunde pealt. Ning seeläbi jääb see emotsioon – mis ei pruugi reaalelus kesta kolme päevagi – sinna justkui kinni, parimal juhul isegi sama suure intensiivsusega kui ta reaalelus sel hetkel esines.

Neid noorpõlves kirjutatud luulekonserve on lahe aastaid või isegi aastakümneid hiljem lahti teha ning kohtuda seal sisalduva tundeintensiivsusega. Olgugi et sageli on rohkemal või vähemal määral piinlik. (Naerab.)

Andra Teede
Sündinud 23.09.1988
Stsenaariumid teleseriaalidele:
«Õnne 13» (2014–..., ETV)
«Teine võimalus» (2018–..., Kanal 2)

Luulekogud:
«Väike kuri kevad» (2005, ühiskogu)
«Takso Tallinna taevas» (2006)
«Saage üle» (2007)
«Atlas» (2009)
«Käigud» (2011)
«Ühe jalaga põhjas» (2013)
«100% Andra Teede» (2014, valikkogu)
«Pikad mehed, pikad elud» (2018)

Näidendid teatrile:
«Korduma kippuvad küsimused» (2014, EMTA)
«Estoplast» (2014, Vanemuine)
«45 339 m² raba» (2015, Endla)
«Mis oleks, kui» (2018, Tähesõjad)

Andra Teede.

FOTO: Liis Treimann

Tagasi üles