Lugu naisest, kes ei tahtnud enam ilus olla

Trine Dyrholm ja Calvin Demba filmis «Nico, 1988» FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

Kui kirjutada 20. sajandi teise poole cool’i ajalugu, võiks seda vabalt teha Nico, selle saksa päritolu lauljatari ja modelli kaudu, keda muuhulgas peetakse ka gooti subkultuuri esiemaks. Pärast modelliametit ning Vogue’ide ja Elle’ide esikaasi mängis Fellini filmis «La Dolce Vita», sai lapse Alain Deloniga (Delon ennast küll isaks ei tunnistanud), hängis New Yorgis tolleaegse neodekadentsikeskuse, Andy Warholi juhatatud Factory kambas, oli Lou Reedi ja Jim Morrisoni pruut ning tegi koos Velvet Undergroundiga Warholi kujundatud banaanipildi-kaanega plaadi, mida paljud peavad üheks kõigi aegade olulisimaks rokkplaadiks.

Kirjanik Kurt Vonnegut nimetas teda neil päevil Heinrich Himmleri pruudiks. Nico külmalt skulptuurne olek, blondid juuksed, tühjalt unistavad sinised silmad, saksa aktsent ja kõlakad tema rassismist rääkisid kõik sellise nime kasuks. Mingil hetkel otsustas Nico, et ei taha olla enam ilus, ilu on ta ära tüüdanud ja teeb vaid õnnetuks. Sellest räägib ta ka filmis «Nico,1988».