«Kui nali muutub õelaks, siis ei ole see enam huumor»

Peeter Volkonski näeb ennast ise ennekõike vahendaja rollis. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Legendaarne eesti rokk- ja punkmuusik, näitleja ning tõlkija Peeter Volkonski on terve elu olnud ühtviisi edukas väga erinevates kultuurivaldkondades. Eelmise aasta lõpus tõlkis ta vanaarmeenia keelest ära Nareki Grigori raamatu «Nutulaulud». Praeguseks on seda 10. sajandi värssteksti müüdud juba ligi 1500 eksemplari. 27 septembril esilinastub Volkonskist vändatud dokumentaalfilm «Viimane vürst». Istusime selle kõige puhul umbes nädal aega tagasi ühes kohvikus maha ja puhusime väheke juttu.

Kuna oleme kaugelt sugulased, otsustasime, et parem on üksteist sinatada.

Et sa oled äärmiselt laiade intellektuaalsete huvidega multitalent, siis kuidas sa ise ennast ennekõike määratleksid? Või on just see vahepealsus, laiahaardelisus, põiklevus sulle kõige olulisem?

Tead, ma alles mõni aeg tagasi õppisin sellele küsimusele vastama. Kõige õigem oleks öelda, et ma olen vahendaja. Ma vahendan väga mitmeid vahendeid kasutades – kirjanduslikke, muusikalisi, teatraalseid… Ma vahendan. Kuskilt ma saan midagi ja siis… Mis ma tast ikka endale jätan! (Naerab.)

Mis sulle praeguses eesti kultuuris kõige rohkem närvidele käib?

Teatrikoolis õpetati meid, et alati on väga kasulik leida üles küsimus; kui sa tahad mingit asja defineerida, siis leia küsimus, millele see vastab. Ja siis ma hakkasin selle kultuurivärgi peale ka mõtlema. See oli väga-väga-väga ammu. Mind ärgitas muu hulgas sellele mõtlema Claude Lévi-Strauss (prantsuse antropoloog – toim), kes vastandas kultuuri ja loodust. See mõte kuidagi ei rahuldanud mind, sest loodus ilma kultuurita saab täiesti vabalt eksisteerida, aga kultuur ilma looduseta ei saa. Siin ei ole vastandite ühtsust, üks saab ilma teiseta väga hästi hakkama.

Nii ma hakkasin mõtlema, mis see paar võiks olla, kuidas neid küsimusi tuleks asetada. Siis avastasin, et kui võtta hoopis «kultuur» ja «tsivilisatsioon». Eesti traditsioonis saab neid eraldi vaadata, nagu ka saksa traditsioonis. Muide, ma avastasin kolmkümmend aastat hiljem, pärast seda, kui ma nende asjade peale juba mõelnud olin, et esimesena oli rääkinud sellest Immanuel Kant (saksa filosoof – toim). Oi, mul oli hea meel! Aga jah, Lévi-Strauss oli prantsuskeelne ja prantsuse keeles ei ole tsivilisatsiooni ja kultuuri puhul tähenduslikku vahet. Saksa keele puhul on. Eesti mõtlemise puhul on ka mu meelest. Ja kui nii vaadata, on väga lihtne neid küsimusi leida.

See on nüüd muidugi väga-väga laias laastus, aga minu jaoks vastabki kultuur küsimusele «mis?» ja tsivilisatsioon küsimusele «kuidas?». Näiteks «tuli» on «mis?», aga kuidas sa selle saad? Kas sa ootad nii kaua, kuni välk lööb? Või siis hõõrud pulka? Või siis lööd juba tulekivist? Tõmbad tikust? Ja nii edasi. «Elamu» on «mis?». Aga kas kuusealune või… Mul on tunne, et praegu see «mis?» hakkab ikka väga ära kaduma. Prevaleerib väga tugevasti «kuidas?». Ideaalis oleks nad kaalukausil tasakaalus.

Siis, kui sa lavale astusid, oli rokk väga poliitiline ja mässumeelne. Praegu aga...

Paratamatult kipub kõik müügiks minema. Aga tead, siin on jällegi paar asja. Black Sabbathis on kõik praegu üle kuuekümne. Rollingud on veel vanemad, aga panevad ikka edasi. Ja nad ei ole muutunud! Kui nad tulid, siis olid nad mässumeelsed, neid peeti pahadeks poisteks ja nii edasi.

Ja nad on siiani mässumeelsed, hoolimata sellest, et nad löövad ilmatuma hulga pappi kokku oma tuuridel. See on ju tohutu, millist pappi nad kokku löövad! Samas nad ei ole muutunud, mängivad ikka oma «Satisfactionit» ja… (hakkab naerma).

Kontekst on ju ikka muutunud?

Kontekst on küll muutunud, aga ma tunnen, et see mingi mässumeelsus on neis edasi. Kogu selles olekus. Olgugi nad pealegi oma lennukite ja meeletu rahaga, aga nad on endiselt jäänud sellisteks, noh... Suhtumine on jäänud samaks. See on sellepärast, et nad on rokimehed. See ei ole estraad. Siin on suur vahe! Nad tulid rokkaritena ja on jäänud rokkariteks.

Kuigi ma olen kuulnud, et seepärast nad teevadki siiani kontserte, et Mick Jagger tahab hirmsasti palju raha. No hea küll! Muidu keegi ei viitsiks, aga Jagger sunnib! (Naerab.) Ma ei tea, kas see on tõsi.

Aga kui asi läheb estraadiks kätte, kui rokk kaob tagant ära, vaat siis… Kuigi ma ei ole rokki kunagi eriti muusikaks pidanud – muusika puhul on ikka oluline, et sa viisi pead, roki puhul ei ole see esmane. Rokk on ikka rohkem teatri poole.

Mida on teater võimaldanud sul teha, mida muusika ei võimalda?

Pigem peaks vastupidi küsima. Mida ei saa teatris teha, aga muusikas saab. Vaat seda on küll. Aga see on seletamatu. Sellepärast ongi muusika olemas, et on asju, mis on sõnulseletamatud (naerab). On asju, mida ma ei saa kusagil mujal teha ja mille jaoks pole sõnu. See ongi. Sa saad aru, eks?

Saan. Tahtsingi sinult sellega seoses küsida ka nalja kohta. Hea huumor mõjub vabastavalt, naerus on ka midagi müstilist. Kui oluline huumor sinu jaoks on? Kui tõsiselt sa naljategemist võtad?

Kuule, see on mind elus ikka väga palju aidanud. Tõsiselt. Kas või siis, kui mul see esinemiskeeld oli 1984. aastal. Kui mul poleks huumorimeelt olnud...

Üks lendur ütles mulle, et kuule, Volk, ma kujutan ette, et kui mult võetaks taevas ära. Kujutad ette, totaalne esinemiskeeld aastaks! Kui mul poleks olnud huumorimeelt, siis ei oleks ma seda aastat üle elanud. Kas või juba see ametikoht, mis mul oli, puhkeparkide direktsiooni mänguautomaatide sektori vaneminsener.

Kogu see pull, tead, see aitab niivõrd hästi üle saada igasugu raskustest. See aitab näha elu naljakaid külgi. Mul on kahju inimestest, kellel ei ole huumorimeelt. Muide, see on veel üks asi, mis mind praegusel ajal häirib. Ma olen enne ka öelnud, et me ei ela mitte tõejärgsel ajastul, vaid huumorijärgsel. Kohutav! Kurb hakkab.

Peeter Volkonski uurib oma suurepärast tõlget Nareki Grigori «Nutulaulude raamatust». Foto: Eero Vabamägi/postimees

Shakespeare ütles ju ka, et tuleks karta inimest, kel pole huumorimeelt...

No vaata, mis meil ilma peal toimub! Vaata, mis naljamees see Trump on. Täielikult puudub igasugune huumorimeel tal. See, et ta ise naerma ajab, on teine asi – ilma huumorimeeleta inimesed ongi halenaljakad. Huumorimeelega inimestele tunduvad nad naljakad, aga samal ajal on see kurb.

Kui huumorimeel omandab õeluse varjundi või kui nali muutub õelaks, siis ei ole see enam huumor. Samas, satiir jällegi... See on jällegi hoopis teine asi.

Ühelt poolt oled sa laulu «Mis maa see on» autor, mis võtab minu meelest väga hästi kokku nüüdisaegse positiivse eesti rahvusluse, teisalt aga oled sa oma kultuurihuvide poolest maailmakodanik par excellence. Tunned sa nende kahe poole vahel ka mingit pinget?

Ei, kuidas nii? Vastupidi. See kõrvalpilk aitabki näha... Meile näiteks tundub Inglismaal üle mõistuse idiootne see, et kuuma vee ja külma vee kraan on eraldi. Siiamaani on eraldi kraanid, nad ei tunnista segistit. Täiesti arusaamatu. Aga teiste traditsioonide tundmine aitabki näha, mis on meil erilist. Seda tavaliselt kohalikud inimesed ise ei näe.

Mis on meil Eestis sellist erilist? Tead, ma kuskilt lugesin, et kellelegi eestlasele oli tema välismaa tuttav öelnud, et Eesti surnuaedades on nii, et kui üks abikaasa sureb, on teise abikaasa nimi juba sinna kõrvale pandud. Sama kivi, teise sünniaasta peal, jääb sinna ootama. Ja vaat selliseid asju me ise ei märka! Selleks ongi vaja kõrvalpilku. Seda pannakse ka tähele, et eestlane topib hapukoort igale poole, aga see ei ole vast nii oluline (naerab). Eks need vaatepunktid täiendavad üksteist. Mulle meeldib kirevus.

Räägime natuke Nareki Grigori «Nutulaulude» raamatust ka, mille sa eesti keelde tõlkisid. See on hämmastav saavutus. Mis oli selle tõlke juures kõige raskem?

Alustuseks see, et armeenia kiri ja kirjakeel pärineb ju 5. sajandist ja oligi loodud selleks, et tõlkida armeenia keelde piibel ja religioossed ning filosoofilised tekstid. Kui Nareki Grigor oma asja kirjutas, oli juba viissada aastat see kirjakeelne traditsioon olnud. Ja kuna see kirjakeel oligi loodud selleks, et tõlkida, siis tõlgiti kohemaid ka kõik filosoofilised ja religioossed terminid viiendal sajandil juba armeenia keelde. Need terminid olid neil omakeelsed ja juba viissada aastat olemas, tänu sellele võivad nad neid kasutada poeesias täiesti lõdvalt.

Meile aga on need võõrsõnad, mida luulesse ju ei panda. Muidu pead kirjutama kogu asja nagu Barbarus või Alle või selleaegsed. «Multiplitseerit inimene» ja nii edasi (naerab). Omal ajal oli see muidugi taotluslik, aga ma ei saa ju 10. sajandi armeenlast sedasi... See oli selle tõlke juures jube raske. Aga muidugi väga huvitav jällegi.

«Nutulaulud» on originaalis vabavärsis, aga sulle oli väga oluline, et tõlge oleks daktülis.

See on mu enda leid. Enne kui ma tõlkimist alustasin, mõtlesin tükk aega, kuidas edasi anda eesti keeles seda tunnet, et tegemist on vana, 10. sajandi tekstiga. Ma ei saa ju ometi hakata looma mingisugust 10. sajandi eesti keelt, see oleks olnud absurd. Ja sealt see daktül tuligi.

Nareki Grigori tekst on väga religioosne – me näeme ühe väga tundliku inimese suhet Jumalaga. Ma oletan, et sinu suhe religiooniga on nõksa teistsugune?

Eks see ongi igaühel teistsugune, minu meelest. Kui hakata nõudma, et kõigil oleks sama suhe religiooni, vaat siis läheb ju... Heh. Näiteks, et kõik oleksid muslimid. No aga kas siis kõik peaksid olema šiiidid või kõik peaksid olema sunniidid? Või ismaeliidid? Või kes? Või peaks baptistid olema kõik? Või katoliiklased? Kas kõik peaksid katoliiklased olema?

Aga kas palve puhul ei ole ikkagi mingit teatavat võimusuhet Seletamatuga? Mingi allumise suhe, mida näiteks budistlikus meditatsioonis ei esine. Seal püütakse vabaneda piirist enda ja maailma vahel. Seevastu «ülespoole» palvetamine ikkagi eeldab justkui mingit hierarhiat. Kuidas sulle tundub, kas palves on mingi võimusuhe või kas palve pigem kaotab ära kõik võimusuhted?

Ei, tead, minu jaoks on see pigem ikka niimoodi, et Grigor küll justkui rõhutab omaenese tühisust ja patusust ja nii edasi, aga kõik need Looja epiteedid või kirjeldused on tal enamasti läbi eituse. See on armeenia keeles ka, nagu indoeuroopa keeltes on «an». Ma olen selle tõlkinud -matu lõpuga: kirjeldamatu, seletamatu, kõik see, mida ei saa; kõik see, mida ei ole. Aga see, millega tegemist on… Noh, «tohutu» näiteks. Aga see tähendab ka ju seda, et «piiritlematu», «mõõtmatu» ja nii edasi.

Seda nimetatakse vist apofaatiliseks teoloogiaks?

Jah. Aga samas ikkagi ka mingi enesetühisus. Minu jaoks on just see ilus, kuidas läbi halastuse ja armu, kui arm tuleb selle tühisuse sisse ja ühineb sellega, vot siis – see ongi see müstiline tasand, kus… Ma räägin, see raamat on niivõrd rikas, et budist leiab sealt budismi ka üles! Õigeusklik ütleb, et see on puhas õigeusklik värk, armeenlane ütleb, et Grigor oli täielik monofüsiit, katoliiklased... Nad kuulutasid Grigori kiriku doktoriks! Ta on religioonideülene, tuleb välja. (Naerab.) Ma ise arvan, et teda ei ole vaja üldse kuhugi liigitada. Kui ta läheb meie inimestele korda, siis on hästi.

Ja kuidas sul endal suhe kõiksusega on? Kuidas sa seda enda jaoks määratled?

Aga tulgem alguse juurde tagasi. Tead, see muusika on sihuke… (muigab väga kavalalt) uhke värk.

Peeter Volkonski. FOTO: Foto: Eero Vabamägi/postimees

Peeter Volkonski (64)

Sündinud 1954

Rokk- ja punkmuusik, näitleja ning tõlkija

Laulnud ansamblites Propeller, E=mc2, Hõim ja ROSTA Aknad

Lõpetanud Keila 1. Keskkooli (1972) ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu (1976)

Valgetähe V klassi teenetemärk (2001)

Tõlkinud vanaarmeenia keelest eesti keelde Nareki Grigori raamatu «Nutulaulud» (2017)

Dokumentaalfilm tema elust «Viimane vürst» (stsenarist ja lavastaja Kaupo Kruusiauk) esilinastub 27. septembril