Võllapuu kui ühiskondlik hügieenivahend?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Giacomo Puccini vesterni sugemetega ooper «Tütarlaps kuldsest läänest», mis räägib USA 19. sajandi keskpaiga kullakaevuritest ja lindpriidest, on häbitult ja võluvalt itaaliapärane. Ehk teisisõnu: lüüriline ja lääge, kohati isegi kohatult ilus.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Giacomo Puccini, kelle sünnist möödub detsembris 160 aastat, unustuse üle kurta ei saa. Alanud ooperihooaega võib meie kahes kutselises ooperimajas nimetada tinglikult Puccini omaks, sest koguni kaks kolmandikku uuslavastusest (ehk numbriliselt kolmest kaks) on tema teosed. Esimene neist – «Tütarlaps kuldsest läänest» (1910) – esietendus reedel Estonias.

Vanasõna «igal linnul oma laul» kehtib vähemalt osaliselt ka ooperiheliloojate puhul, kes kõik kirjutavad ühel või teisel moel läbi elu, hoolimata oma teoste erinevatest tellijatest, libretistidest ning pealkirjadest, ühte ja sedasama ooperit, püüavad nootides sama sinilindu. Ning seega pakuvad tuntud komponistide vähemtuntud (loe: vähemõnnestunud) teosed huvi üksnes ajaloolisest perspektiivist (kui tunnistused meistri käekirja kujunemisest ja muutumisest ning ajastu esteetilistest standarditest), nende iseseisvat kunstilist väärtust devalveerib suurema tuntuse saavutanud (loe: paremini välja kukkunud) õdede-vendade olemasolu.

Puccini ja tema looming ei ole selles mõttes ühtepidi mingi erand. Ent teisalt vist ikkagi on. Ning «Tütarlaps kuldsest läänest» võiks suure meistri teostest ainsana olla legitiimseks näitlikuks argumendiks mõlema seisukoha kaitsel. Ühtepidi ei kannata see ooper kvalitatiivses mõttes kuidagi välja võrdlust «Tosca», «Boheemi», «Butterfly» ja «Turandotiga». Ent teisalt lähtub ta eelnimetatutega võrreldes sedavõrd erinevast kunstilisest ideaalist, et võrdlemine peaks olema kui mitte võimatu, siis vähemalt kohatu. See tähendab omakorda, et kui lavastada ja esitada teda «õigesti», peaks sedasorti kahtlused ja võrdlused iseenesest ära kukkuma.

Tagasi üles