Vikerkaar loeb. Eesti ajalugu populaarses võtmes

«Mida koolis ei õpetata: Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita» Foto: Raamat

Erinevalt paljudest teistest riikidest on Eestis populaarajalugu väga söötis valdkond. Meil ilmub üsna heal tasemel akadeemilist ajalugu (ehkki sedagi võiks olla palju rohkem) ja kahjuks päris suures koguses haltuuraajalugu, seda eriti sõjaajaloo valdkonnas (pean silmas kiiresti kompileeritud pinnapealseid käsitlusi). Ometi vajaks laiem publik esmajoones asjatundlikku populaarajalugu, selliseid käsitlusi, mille on kirjutanud ajalooharidusega inimene, kes valdab olulisemaid kutseoskusi, ent kes ei kirjuta raamatuid oma akadeemilise karjääri edendamiseks, vaid lugejate harimiseks ja silmaringi avardamiseks.

Sellist tegevust meie teaduselu korraldus paraku eriti ei toeta, sest hea populaarajalugu eeldab põhjalikku uurimistööd, mis tuleb aga autoril kinni maksta oma taskust (teadusrahale loota ei maksa), samas ei luba me raamatuturu väiksus panustada hilisemale müügiedule, mis tehtud kulud korvaks.

Kõige teravamalt torkab lõhe võimaluste ja ootuste vahel silma ajalooliste biograafiate osas, mis on tavapäraselt olnud nõudlikumate lugejate lemmikžanr, ent mida kutselised ajaloolased harva viljelevad (tundub liiga lihtne ja labane). Eesti ajalugu on biograafilises võtmes üleskündmata uudismaa, nimekiri nendest ajaloolistest tegelastest, kes vääriksid korralikku, laiemale lugejaskonnale mõeldud elulugu, läheks nii pikale, et ei mahuks siia veergu äragi.

Tõstatasin aga selle teema, et tunnustada Andres Adamsoni viimaste aastate tegevust eestikeelse populaarajaloo edendamisel. Mõne aastaga on ta avaldanud mitu teost (sh «1242: müüti murdes» ja «Liivimaa kuningriik», mõlemad 2013), mis on ühtaegu piisavalt hästi informeeritud ja piisavalt köitvalt kirjutatud, et pakkuda ajaloohuvilisele lugejale nii mõnegi hariva ja põneva hetke.

Adamsoni viimane raamat, «Mida koolis ei õpetatud: Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita» on uus oluline teetähis selles töös. Mõningase liialdusega võib seda pidada uueks Eesti ajaloo ühemehe-üldkäsitluseks, mida saab soovi korral võrrelda näiteks Enn Tarveli hiljutise «Eesti rahva looga». Mõlemad pakuvad isikliku, revisionistliku ja konkreetsetele probleemidele keskenduva panoraami Eesti ajaloost jääaja lõpust tänapäevani, lihtsalt Adamsoni haare on tahtlikult veidi väiksem ja lüngad käsitluses suuremad, seda eriti 20. sajandi osas.

Adamsoni põhihoiakut võiks nimetada kriitiliseks konstruktivismiks, palju tähelepanu on pööratud varasemate eksiarvamuste ja müütide kriitilisele eritlusele, seda eriti eesti ajalookirjutuses levinud enesehaletsuse või siis ülepakkumise vallas. Hea näite pakub kohe teose alguses peatükk eesti muinasusundist, mille lõppjäreldus kõlab: «Teisisõnu, muinasusund on palju hilisem rahvusromantiline konstruktsioon, historiograafiline, mitte ajalooline nähtus, ning nüüdsetel maa- ja taarausul ei pruugi tegeliku muinasusuga (kui see üldse olemas oli) mitte midagi ühist olla.» (lk 53)

Nagu populaarajaloole sageli iseloomulik, ei fundeeri Adamson oma väiteid viidetega, ei raamatu joone alt ega lõpust leia me ühtegi osutust autori lugemusele ega arhiivitööle. Kuigi on selge, et ta ei esita oma seisukohti laest, vaid need põhinevad erialasel analüüsil, olnuks aga ikkagi lugejasõbralik üks bibliograafiline lisa raamatu aluseks olnud allikatest.

Adamson ei salga isiklikku hoiakut, tema stiil on kohati (teadlikult) lihtsustav või liialdav. Probleemiks muutub see siis, kui varasemate käibetõdede põhjendatud kriitika varjus toimub uute (või ka vanade) käibetõdede või eksiarvamuste juurutamine. Olgu selle näiteks raamatus viited skandinaavlaste varasele Oleviste kirikule Tallinnas (lk 58–59), mida pole kinnitanud ükski ürik ega arheoloogiline uurimistöö, või väide, et sõna «ajalugu» tõi eesti trükisõnasse Jaan Jung 1874. aastal (lk 38), kuigi Jungil seda mõistet veel tänapäevases tähenduses ei esine (ta räägib «ajalugudest» mitmuses, nagu mõni juba ka enne teda) ja mõiste trükisõnas juurutamise au jääb siiski M. J. Eisenile, kes pealkirjastas oma 1877. aastal ilmunud raamatu kui «Eesti, Liiwi ja Kuura maa ajalugu».

Kohati kohtab teoses kontseptuaalset ebajärjekindlust. Nii ei suuda või ei soovi autor teha lihtsat vahet kahel terminil, «rahval» ja «rahvusel», «etnosel» ja «natsioonil». Ta kritiseerib ajaloolasi, kes leiavad, et rahvused pärinevad uusajast (lk 24, 265 jm), et teisal ise põhjendatult kirjutada, et «eestlased [olid] muutunud modernseks rahvuseks» 19. sajandil (lk 123). Rahvad on tõepoolest iidne sotsiaalse organiseerumise vorm (kuigi mitte kindlasti ainus), ent nende põhjal kujunenud rahvused on selgelt pärit alles uusajast. Rahvas on etnilis-kultuuriline nähtus, rahvus poliitiline nähtus. Tavakeeles võib muidugi sellest terminoloogilisest eristusest üle libiseda, ent erialakeeles oleks mõistlik sellest kinni pidada, muidu läheb arutelu kiiresti rappa.

Postimehe lugejale ei ole raamat läbinisti uus, sest oluline osa sellest põhineb autori varasematel ajaleheartiklitel. Kahjuks pole teoses sellele mingisugust viidet, samuti on jäänud välja toimetamata nii mõnigi kordus (samad näited ja väited), mida vanade lugude uuel avaldamisel ikka ette tuleb.

Kuid ma ei taha lõpetada kriitilise noodiga. Adamsoni raamat (mis väärinuks paremat pealkirja) on hinnaline panus meie algupärasesse populaarajalukku, see sisaldab värskeid vaatenurki, olulisi probleemiasetusi (alates avapeatükist, kus on juttu ajaloo ja looduse tihedast vahekorrast) ning julget isemõtlemist, mis teevad sellest kokkuvõttes väärt lugemisvara igale intelligentsele inimesele.

Andres Adamson
«Mida koolis ei õpetatud: Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita»
Argo, 2018
357 lk

«Mida koolis ei õpetata: Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita» Foto: Raamat