/nginx/o/2018/09/30/11456793t1hb390.jpg)
Lavastaja nimega Eli Roth ei vaja pikemat tutvustamist neile, kes tuttavad selle sajandi õudusfilmidega. 90ndatel verinoorelt karjääri alustanud Rothi tähetund saabus aastal 2005, kui ilmus tema teine mängufilm «Hostel», mis pälvis laialdaselt tähelepanu ekstreemsete piinamisstseenide pärast ning tõi Rothile šokeeriva lavastaja maine, mida tema järgmised filmid, sh džunglis peituvatest kannibalidest rääkiv «Roheline põrgu», ainult kinnistasid.
Kui keegi kostnuks mulle paar aastat tagasi, et 2018. aastal ilmub Rothilt maagiline koguperefilm, kus heatahtliku sortsina astub üles trullakas tola Jack Black, hakanuks ma naerma. Tuleb aga välja, et maailmas, kus USA presidendiks Donald Trump, võibki juhtuda kõike, sest süütu ja seiklusliku fantaasialoo «Müstilise kellaga maja» režissööriks ongi sama mees, kellele toonud tuntuse lastele sobimatult sadistlikud filmid. Kuna ükski kineast ei tohiks loorberitele puhkama jääda, teeb heameelt, et Roth haaras kinni pakkumisest teha koostööd Steven Spielbergiga. «Müstilise kellaga maja» tootis nimelt Spielbergi ikooniline produktsioonifirma Amblin Entertainment, mille hiilgeajad jäävad 80ndatesse.
/nginx/o/2018/09/30/11456794t1h39e7.jpg)
Ehkki «Müstilise kellaga maja»põhineb 1973. aastal ilmunud samanimelisel romaanil (mille autoriks John Bellairs), viib süžee paljude vaatajate mõtted palju uuemale «Harry Potteri» seeriale. 1950ndatel aset leidva loo keskmes on harilik 10-aastane poiss nimega Lewis Barnavelt (Owen Vaccaro), kes vanemate surma järel kolib New Zebedee linnakesse ekstsentrilise onu Jonathani (Jack Black) juurde elama. Häbelikuvõitu Lewis saab peagi teada, et onu näol tegemist võimsa sortsiga ja suures muldvanas majas, kus poiss rõõmuga vastu võetakse, leiab tolmunud raamatutest salapäraseid loitse ning mitmed antiiksed esemed elavad täitsa oma elu. Jonathan ja särav nõiast naabrinaine Florence (Cate Blanchett) ei varja oma salajasi andeid Lewise eest, kel tekib soov onu jalajälgedes käia. Paraku ähvardab kolmikut peagi maja eelmise elaniku, kuritahtliku Isaac Izardi (Kyle MacLachlan) naasmine. Viimane on maja seintesse peitnud ka võimsa kella, mida Jonathan öö saabudes meeleheitlikult leida püüab.
Paari aasta eest sai mühaklikku, ent lustakat koomikut Jack Blacki näha samalaadses fantaasiafilmis nimega «Hirmujutud». Black kehastas seal lastesõbralikke õudusjutte kirjutavat sulemeest R.L. Stine’i, kelle lugusid täitvad olendid leidsid maagiliselt tee pärismaailma ning külvasid Stine’ile koduks olevas väikelinnas paksu pahandust. Vastupidiselt «Hirmujuttudele» — uhkelt kaasaegsele Hollywoodi filmile, mida sisustasid tipptasemel eriefektid —, on «Müstilise kellaga maja» palju vanamoodsamalt lahendatud, paistes silma maitseka kunstnikutööga.
/nginx/o/2018/09/30/11456796t1h362d.jpg)
Roth loodab 50ndad ja seikluse keskpunktiks oleva viktoriaanliku maja muuta vaataja jaoks võimalikult tõeliseks ning orgaaniliseks. Teatud elemendid (nagu aias möllav elus hekiloom) on loodud arvutis, kuid Jonathani eklektiliselt dekoreeritud kodu mõjub tõetruult ja heas mõttes teatripäraselt, teenides minu kui retrohõngulise kino austaja poolehoiu. Kuna filmi tegevus toimub valdavalt Jonathani juures, kus nõiakunstiga privaatselt tegeleda saab, ei tohiks sortsi elamine paista võlts ega odav, vaid olla tõeliseks vaatamisväärsuseks enne Halloweeni, nii et filmi tegijad suunasid eelarvet õigesti. Üheks eesmärgiks oli selgelt tabada niinimetatud Amblini maagiat, mida nüüdisaegsete eriefektidega liialdades ei saavutagi.
Adekvaatselt mõjub ka osatäitjate valik. Lugematutest menukatest komöödiatest tuntud Jack Blacki pean häirivalt valjuks ja tahumatuks kujuks ning osalt kanduvad need omadused ka Jonathan Barnavelti tegelaskujusse, mistõttu tundub õepoega kasvatama asuv sorts sageli jäik. Filmidega nagu mainitud «Hirmujudinad» ja mullune «Jumanji» tõestas Black oma sobivust fantaasiarohketesse koguperefilmidesse, mis teeb temast turvalise ja loogilise valiku. Rohkem sümpaatiat äratab soe ja särav Cate Blanchett, kes kahe Oscari võitjana on auväärseim osatäitja filmis, aga siiski jääb ta alandlikuks ega tõmba kogu tähelepanu vägisi endale. Siinkohal pean rõõmustavaks, et rohkem poistele suunatud loos osaleb väärikas ja tark nõid, kelle teadmised osutuvad probleemide lahendamisel väärtuslikuks. Florence’i ja Jonathani pidev omavaheline tögamine ajas lapsed saalis naerma küll, mis kinnitab Blanchetti ja Blacki kokkusobivust, olgugi et nad ei saaks näitlejatena erinevamad olla.
/nginx/o/2018/09/30/11456797t1h3557.jpg)
Uue kodu saanud õpipoiss Lewist mängiv Owen Vaccaro esineb asjalikult, ent jätab soovida emotsionaalsemates stseenides, mis avavad Lewise kurblikku tundemaailma. Õnneks jäävad need üksikuteks mööduvateks hetkedeks, sest «Müstilise kellaga maja» ei taha liialt süveneda traagilistesse asjaoludesse, miks Lewis peab nüüd onu juures elama. Kuna tegemist lastefilmiga, ei saagi selle käsitlus vanemate kaotusega kaasnevast valust või kohanemisraskustest olla teab mis raskemeelne, kuid tulekerade loopimise kõrvalt võiks film ju läheneda inimlikele teemadele ausamalt ja otsekohesemalt, nagu seda tegi sarnastest läbielamistest rääkiv fantaasialugu «Kui koletis kutsub» (2016).
Mitte ainult ei jää «Müstilise kellaga maja» pinnapealseks tunnete tasandil: publikule antakse vähevõitu infot sortside ja nõidade kohta üldisemalt. Tegemist harjumatult tagasihoidliku pilguheiduga nõiakunsti avarasse maailma, mis ei küündigi kaugemale ühe maja elanikest. Kui palju maagilisi inimesi selles Teise maailmasõja järgses maailmas veel leidub ja missugust elu nemad elavad, mõistab võib-olla öelda järg, kui see peaks üldse tehtama. Nii vormi kui süžee poolest tundub «Müstilise kellaga maja» kuidagi napp ja pisike, justkui ei jätkuks tegijatel ambitsiooni ja haaret. Tulevärgist ja tonditamisest otseselt puudust ei tule, kuid tegemist pole ka täistuuridel töötava spektaakliga. Haripunkti jõudes võiks seiklus palju ekstravagantsemaks minna, ent varem kõvasti odavamaid filme vändanud Roth jääb režissöörina liialt tagasihoidlikuks.
Eeldusel, et see ei muutu pahatahtlikuks, ei ole laste hirmutamises vahel midagi halba. Neile see isegi meeldib (nii igatahes väidab eelmainitud kirjanik R. L. Stine, kes laste hirmutamisest karjääri teinud). Lähiaastatel on ilmunud mitmeid õudusfilmi sugemetega lastefilme, mis mõjuvad nagu hea tondijutt lõkke ääres, ja «Müstilise kellaga maja» on siiras ja võluvalt retrohõnguline lisa uue hingamise leidnud žanrisse. Kahtlemata oleks film vaatemängulisem, kui selle teinuks mõni kogenum fantasöör — näiteks Tim Burton või Guillermo del Toro —, aga Eli Roth suutis tõestada, et oskab teha lõbustavat filmi, mida vaatama suundudes ei peagi lapsi koju jätma.
«Müstilise kellaga maja» 2018
Režissöör Eli Roth, osades Cate Blanchett, Jack Black, Renée Elise Goldsberry, Lorenza Izzo, Kyle MacLachlan
Linastub alates 28. septembrist, pikkus 1 tund ja 44 minutit
/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)