Teater viib publiku Kreenholmi vabrikusse
Lavastaja selgitab!

Narva Kreenholm.

FOTO: Raivo Tiikmaa

5. oktoobril esietendub Narvas Kreenholmi manufaktuuris ruumipoeetiline rännak töö minevikust tulevikku ehk Jarmo Reha lavastus «Oomen», kus mängivad Jaanika Arum, Riina Maidre, Bert Raudsep, Pääru Oja ning kaasa teevad Vox Populi koor ja Narva poistekoor. Lavastuse dramaturgid on Laur Kaunissaare ja Aare Pilv.

«Oomen» põhineb avangardpoeet Aleksei Gastevi teosel «Töölislöögi poeesia». Gastev sai sotsialistlikul Venemaal tuntuks kui teoreetik ja praktik, kelle huvi ja siht oli parandada tööliste efektiivsust vabrikutes. Tema tekstid on kui poeetilised plahvatused, Kreenholmi müüride vahel võtavad need installatiivse vormi. Lavastus «Oomen» käsitleb Kreenholmi vabrikut kujundina sellest, kuidas töö tähendus on radikaalselt muutumas.

Tööjõud, tööviljakus, tööaeg, töökoht. Töö on praeguse maailma keskne mõiste, on seda täna ja on olnud aastasadu. Kuhu on viinud miljardid klahvivajutused, kuhu ketrajate masinkiired näpuliigutused? Kuhu on viinud kolbid ja kompressorid, pooljuhid ja protsessorid? Edasi, aina edasi. Aga edasi kuhu? Ja kuhu jääb inimene?

Massid, majandus, marginaalid. Kreenholmi tehastes on töötanud tuhanded ja tuhanded. Minevik on proletaarne, olevik on postindustriaalne, tulevik on paljulubav nagu Milton Friedmani naeratus. Kuid on veel üks vaade. Kreenholmis ei vurise enam ammu ketrusmasinad, ei voola kangakilomeetrid. Progress on töö viinud lihtsalt edasi, tuhandete kilomeetrite taha, aga miski on siia ometi alles jäänud. Endena, oomenina kõrguvad Kreenholmi tühjad tehasehooned. Nad kõrguvad elava metafoorina kahe maailma piiril ja see piir pole vaid riikide vahel. Vaadake! Kui palju tähenduskihte! On Kreenholm oomen hea uue ilma saabumisest ja töö lõpust? Või vastupidi – ehk on Kreenholm oomen töö igavikkusest, isegi kui masinad ja kõikvõimsad algoritmid on selle inimeselt üle võtnud ja töö tähenduski on muutunud? Võib-olla oleme me alles progressi alguses? Kuhu viib inimeste ja masinate tahe ja mis on see sõnastamatu, mis jääb alles ka peale kurblikku viimast vilet?

Jarmo Reha (1991) on vabakutseline lavastaja ja näitleja, kes on varasemalt olnud teatris NO99. Reha on lõpetanud EMTA Lavakunstikooli XXVI lennu näitlejana. Tema viimaste tööde hulka kuuluvad rollid mängufilmis «Portugal» ning lavastustes «BIG DATA» ja «Pikse pill». Lavastajana huvitub ta installatiivsest ruumist ja füüsilisest poeesiast.

Lavastuse «Oomen» rännak algab Narvas Kreenholmi Manufaktuuri väravast, Joala 23.

Lavastuse meeskond palub publikul riietuda ilmale vastavalt.

Etendused on eesti keeles sünkroontõlkega vene keelde.

Tagasi üles