Aeg naasta tõe teatrisse

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pille-Riin Purjeteatrikriitik

2. oktoober 2018, 19:51

Tarmo Song Theatrumi lavastuses «Suur maailmateater». FOTO: Gabriela Liivamägi Foto: Gabriela Liivamägi

Pedro Calderóni autosakramentaal «Suur maailmateater» on kui loodud avama Theatrumi uuenenud maja. Esietendusest hoovas pidupäevarõõmu. 21. septembril külastas teise etenduse efekt, publik oli reaktsioonides kitsim, surelike rolle kammitses püüdlikkuse kramp. Neljas etendus 23. septembril oli ansambliühtseim, kantud vabanevast mängulustist.

Teisel etendusel sosistasid kaks noort inimest saalis proloogi ajal: sattusime vist valet näidendit vaatama? Lavastuse eelmäng on olulisem, kui näib: videotiitritena libisevad seintel näitemängude pealkirjad, näitlejad laval ootavad tööprotsessi, pillutavad repliike. Vargsi kehtestab end dialoog, tähtsa väljajättega: «Lähme minema. – Ei saa. – Miks? –... – Õigus küll.» Ühisosa Lembit Petersoni esmalavastusega «Godot’d oodates» (Noorsooteater 1976), Calderóni ja Becketti tekstid kätkemas sama ootust.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles