Väike annus süvaökoloogia nestet

Peeter Lauritsa ja Andres Lõo näitus «COMING SOON» Vaal galeriis. Foto: Liis Treimann

Tänu plahvatuslikule tehnoloogia arengule on inimkond paarisajal viimasel aastal saanud osa lugematutest uutest hüvedest ja see on toonud kaasa mitmesuguseid erakordseid ühiskondlikke muutusi. Iroonilisel kombel on inimene aga oma tehnoloogilist nutikust rakendades põhjustanud (nii väiklusest kui ka teadmatusest) mastaapse, võib-olla pöördumatu keskkonnahävingu.

Nii ongi rahvusvahelistes uudisvoogudes muutunud igapäevasteks artiklid inimtegevuse tagajärjel põhjustatud globaalsetest kliimamuutustest ning suutmatusest selle vastu midagi ette võtta. Maakera liigirikkus on drastiliselt vähenemas. Jää sulab ja hoovused teevad meiega õelaid trikke. Korallrahud on muutumas veealusteks surnuaedadeks. Isegi herilasi ähvardab väljasuremine.

Selle kõige taustal pakub Peeter Lauritsa ja Andres Lõo hübriidnäitus «COMING SOON. Utoopiline prelüüd» välja süvaökoloogilise ja hoopiski tehno-optimistliku kujutelma maailmast, milles toimub kohe-kohe läbimurdeline «sünapsite mükoriisa emaplaadiga» ehk «looduslike, närvi- ja elektrooniliste võrgustike lülitumine ühisteadvuseks».

Teisisõnu, see esitab positiivse nägemuse inimese ja looduse vaheliste piiride lõplikust kaotamisest tehnoloogia abil. Sellises maailmas oleks paratamatu, et liikideülese tehnoloogilise ühisteadvuse välja kujunedes muutuks kogu planeet lõpuks üheks suureks harmooniliseks (met(s)a)teadvuseks.

Kuigi see kõik võib kõlada keerukalt ja ülevoolavalt, on näitus malbelt kaunis. Esimese ja kõige totaalsema kujundina torkab silma galerii allkorruse tagaseina kohale riputatud pigmenttrükis NASA päikesefoto. Kunstlik päikesevalgus kumab ligi paarikümnele Lauritsa loodusteemalisele hübriidfotole, millel domineerivad erinevad ergav-uduses tonaalsuses loodusvormid (sõnajalad, samblikud, juurikad, metsakeskkond) ja mis on jaotatud seeriateks.

Peeter Lauritsa ja Andres Lõo näitus «COMING SOON» Vaal galeriis. Foto: Liis Treimann

Silma torkab ka seitsmeosaline diasec-seeria «Päevauudised», mille piltidel kujutatud mikrofloorale on juurde trükitud mitmesuguseid loosungeid. Näiteks teos «Tulevik tuleb biooniliste hüpetega» on ühtlasi ühe kunagise Lauritsa essee pealkiri. Teisele «Päevauudiste» pildile on trükitud: «Aeg ei ole lineaarne, samaaegsused järjestuvad eri taktimõõtudes.» See on ilus mõte. Veel kolmandale on trükitud: «Kui te oma närviotsad mükoriisaks muudaks, siis te kardaks vähem oma surma.»

Üsna galerii ukse juures asuv seeria meelitab külastajat juba esimeste sammudega tavapärastest ning fikseeritud seosteahelatest lahti ütlema, sisenema teatavasse vahepealsuse tsooni, kujutlemaks kujuteldamatut – tulevikku, mis on lahti ühendatud hiliskapitalistlikust egoismist, indiviidide lakkamatust konkurentsist ja väiklasest suhtumisest loodusesse.

Esimese korruse põhjal hinnates võib tunduda, et Lauritsal on näituse juures keskne roll. Teisel korrusel saab aga selgeks, et Andres Lõo komplementeerib Lauritsat mitte ainult tasakaalustavalt, vaid ka küllaltki peenelt.

Võrgustik/niidistikke kujutavatel kott-toolidel istudes saab külastaja klappidest kuulata Lõo «audioparfüüme», milleks on loodushäältega segatud elektroonilised ambient-palad. Lisaks on seinale projitseeritud Lõo kaver Sven Grünbergi laulust «Ma tean» (sõnad Hando Runnel), kus autor triivib otsekui tüdimusest, melanhooliast või ängistusest haaratuna metsapadrikus.

Peeter Lauritsa ja Andres Lõo näitus «COMING SOON» Vaal galeriis. Foto: Liis Treimann

Video kõrval annavad Lõo «Ekstaasiportreed», väänlevate liigutuste jälgedesse tardunud inimfiguurid, näituse naivistlikele utoopiakujutelmadele ka depressiivsemat, süngemat värvingut. Aimdub sügavama tüdimuse ahvatlus, mida võib inimeses tekitada praegune asjade kord, kus isegi katastroofi veerel julgustatakse teda võimalikult palju nautima.

Teostest võiks mainida veel mitut, sest näitus pakub küllaldasel hulgal vaatamis- ja avastamishuvi. Lauritsa-Lõo «Onomatopoeedid» ei ole ühistööna vahest Lauritsa teistest töödest kuigivõrd erinev, ent eelmainitud «Päevauudistele» annab lisarohelust sõnajalgne «Oraaklite» seeria. Ulmeliste aspektide raskemeelsusele on heaks kontrastiks ja lustakaks vahepalaks teos, millel põrandale projitseeritud Lauritsa kuju loeb helitult raamatust ette taimedele, mis on paigutatud tema kõrval asetsevatele lavadele.

Utoopilistesse tulevikustsenaariumidesse saab alati sisse lugeda inimlikku kõhklust ja hirmu. Need võivad tekitada koguni melanhooliat; ettehaaravat leina inimese kui liigi kadumisest senisel kujul või ühiskondliku elu tundmatuseni muutumisest. Süvaökoloogilise maailmavaate pooldajaid on ju tegelikult süüdistatud lausa pahatahtlikus misantroopias ja antihumanismis: parem juba tulevik tundmatuseni muutunud oludes kui senine ülbe antropotsentristlik rumalus, lühinägelikkus ja juhmus, mida näeme praeguses kapitalismis.

Lauritsa-Lõo nägemus paneb sellele kujutelmale mõneti vastu, taastades usku, et inimene on võimeline rakendama oma potentsiaali vitaalselt, kui vaid tema teadlikkus ümbritsevast teiseneks. Muidugi aga jääb optimistlike tulevikustsenaariumide puhul õhku küsimus, kas selle nihke peaks tekitama tehnoloogiline või kultuuriline pööre. Või kas seesuguste utoopiate kujundamisel ei tähtsustata teatud tähistajaid (antud juhul siis tehnoloogiat) liigselt üle.

Kui mõistame, et tulevik saabub küll viie minuti pärast, kuid pole sellisena veel kunagi kohal, võivad fantaasiad ühisteadvusest (kui neilt eemaldada utoopiline loor ja paigutada nad ajaloolisse olevikku) hakata kergesti meenutama eskapistlikku fantaasiat – kaitsemehhanismi ängistava reaalsuse eest.

Kas «COMING SOON» kaldub pigem eskapismi või loovmõtlemise poole, jääb lõpuks muidugi vaataja enda otsustada. Igal juhul on see varustatud lopsaka ja leidliku märksõnapilvega – tuleb võtta vaid väike annus süvaökoloogia nestet.

Peeter Lauritsa ja Andres Lõo näitus «COMING SOON» Vaal galeriis. Foto: Liis Treimann

«COMING SOON. Utoopiline prelüüd»
Peeter Laurits & Andres Lõo
27. oktoobrini Vaal galeriis