Žanrina on moedokumentaal pigem kitsa ringkonna naudingusfäär. Olgugi et moemaailma värvikad karakterid jõuavad üha enam laiema avalikkuse huviorbiiti. Osalt on viimase taga kasvav teadlikkus (kiir)moetööstusest – üha enam pööratakse tähelepanu sellele, kust ja millistest tootmistingimustest meie rõivad pärinevad. MoeKunstiKino programmis avab teemat «Moetööstuse ülestõus». Teise teemafookuse, ent sotsiaalkriitilise sõnumiga kõnetab MoeKunstiKino programmis «Täiuslik suurus 14». Film pluss-suuruses modellidest rõhutab enese, eeskätt oma keha respekteerimise vajalikkust.
Vaadates žanrit kui tervikut, on moedokumentaal siiski persoonilugudekeskne. Filmid tõstavad esile loomingulisi natuure, kes on seotud moemaailma telgitaguste või rambivalgusega: kuulsate moemajade tippdisainerid, legendaarsed fotograafid, unustuste hõlma vajunud tegijad. Avaliku persona kõrval on dokumentaalide ülesanne avada kulissidetagust, glamuurivaba poolt. Leida tasakaal eraelu, inspiratsiooni ja loomingu vahel. Viimane ei tähenda laiema ühiskondliku agenda hülgamist. Portreefilmid haaravad üha mitmekesisemat ampluaad, julgevad esitada küsimusi, portreteerida vastuolulisi vaatepunkte – muutused on märk moedokumentalistika kui žanri küpsemisest. Siinkohal soovitusnoppeid MoeKunstiKino tänavusest programmist.